Eesti riik keeras sõnnikumajandusega vindi üle
Tegelikult kehtib Euroopa Komisjoni reostuse vähendamise direktiiv ainult sea- ja linnukasvatusele. Veiselaudad lisas meie oma keskkonnaministeerium.
See, et veisekasvatajad, kelle kari ületab 300 lüpsilehma, peavad muretsema endale keskkonna kompleksloa, mis hõlmab nii vee-, jäätme- kui välisõhu kaitse seadust, on meie oma keskkonnaministeeriumi 2001. aasta väljamõeldis. Keskkonnaminister oli siis reformierakondlane Heiki Kranich. Ministeeriumi selgitusel lisati euronõuetele ka veisekasvatus Taani ekspertide soovitusel.
Eelmisel nädalal avaldas Riigikontroll auditi saaste vähendamise kohta suurfarmides. See analüüsib, kuidas on nii farmerid kui riik seadust täitnud. Selgub, et üks 8 aasta eest vastu võetud liiga eesrindlik õigusakt raskendab meie põllumeeste elu siiani.
Põllumehed võtsid laenud kaela
Seadus on seadus ja nii hakkasid äsja Vene kriisist, mil piimaliitri eest maksti kroon, välja roninud põllumehed matma raha uute lautade ja lägahoidlate ehitusse.
“Tegin tolle aja kohta hullumeelse otsuse ja võtsin 15 miljonit krooni laenu,” meenutab 2002. aastal Eesti esimese külmlauda ehitanud Torma POÜ juht Ahto Vili.
Kui saaste kompleksse vältimise ja kontrollimise seadus 2002. aasta 1. mail jõustus, võisid põllumehed abi küsida ELi SAPARDi programmist. Veiselautu ehitati selle toetusega vaid 30, traktoreid osteti 10 korda rohkem. Kuna vana Vene tehnika oli omadega läbi, investeeris suurem osa põllumehi esiteks sellesse.
Uute lautade ehitamisele lükkas hoo sisse 2004. aastal tulnud kohustus viia farmide sõnnikumajandus vastavusse veeseadusega ehk teha sõnnikuhoidlad korda. Siis andnuks keskkonnaamet kompleksloa, mis pidi kõigil tegutsevatel suurfarmidel olemas olema 31. oktoobriks 2007.
Kuna paljudes ettevõtetes nõudnuks Nõukogude ajast pärit sõnnikuhoidlate kordategemine suuremaid ümberehitusi, otsustati uuendada kogu loomakasvatuskompleks. Laudaehitus koos projekti, sisseseade ja sõnnikuhoidlaga on aga kallis lõbu: 10–20 miljonist hinnad alles algavad.
Kelle väravas on pall?
Neid miljoneid loomulikult kellelgi taskus polnud. Seetõttu on piimatootjatel nüüd laenud peal, neid on praeguste piima- ja viljahindadega raske tagasi maksta ning takkapihta veel tänitatakse, et nad on üle investeerinud.
Riigikontrolli hinnangul on põllumajandusministeeriumi ja keskkonnaministeeriumi tegevus saaste vähendamisel andnud vähe tulemusi ja ministeeriumide koostöö olnud kehv.
Põllumajandusministeerium leiab, et kuigi keskkonnahoid on tähtis, ei saa see olla vaid ühe ministeeriumi kohustus. Ka keskkonnaministeerium pidanuks siin oma seaduse täitmisele kaasa aitama.
Keskkonnaministeerium aga väidab, et reaalselt olid toetamisvõimalused vaid põllumajandusministeeriumil PRIA kaudu.
Riigikontrolli auditist selgub, et praegu tegutseb ilma loata veel veerand suurfarmidest. Suurfarme on 157, loata tegutseb 41 ja luba pole veel taotlema hakanudki 12 farmi.
Luba pole, toetust ei saa
Üks ettevõte, kel veel keskkonnaluba pole, on OÜ Kuivajõe Farmer. Selle juht Urmas Põlluaas selgitab, et neil on keskkonna kompleksloa taotlus sisse antud juba 2007. aastal. Tollal oli piimahind hea ning ettevõte plaanis ehitada uue lauda tuhandele loomale. Nüüd, kus piimahind enam investeeringuid välja ei kannata, on see plaan edasi lükatud. Seetõttu tuli teha ümber ka loataotlus.
“500kohalise lauda saime valmis, selle eest on 14 miljonit krooni laenu tagasi maksta. Mida sa siin veel laiened, kui sent surmale võlgu,” kommenteerib Põlluaas.
Adavere Agro pole luba taotlema hakanudki. “Olime just enne 1999. aasta Vene kriisi pangalaenude abiga esimese rekonstrueerimise ringi lüpsifarmides lõpetanud: uuendanud lüpsiseadmed, korrastanud tahkesõnniku hoidlad,” selgitab Adavere Agro juhatuse esimees Hannes Alusalu.
Enne saastuse kompleksse vältimise ja kontrollimise seaduse jõustumist 2002. aastal oli Adavere juba farmide korrastamiseks ka laenu võtnud, kuid uued nõuded tulid karmimad. Varasemad kõrge intressiga laenud panid edasised uuendused aastateks seisma. Selleks et saada korralik tahke sõnnik, mis keskkonda ei reostaks, kasutatakse Adaveres praegu looma kohta päevas 2–3 kg turvast ja 3–4 kg põhku.
Uue laudakompleksi projekt valmis ettevõttel juba 2006. aastal, kuid RAKi meetme 3.4 rahastamine lõppes. “Plaanisime uut lauta ehitada, sest tahame ka ise, et asjad oleksid korras,” kinnitab Alusalu. “Praeguse piimahinnaga aga ei saa seda teha.”
Alusalu hinnangul on Eestis veisekasvatusele üldse üleloomulikud nõuded: Euroopas pole veisefarmidele kompleksluba vajagi. “Veise tahke sõnnik ei reosta põhjavett üldse nii palju kui läga,” kinnitab Alusalu.
Nöör kaela või pea maha
Oma auditis teeb riigikontroll ettepaneku lõpetada toetuste maksmine neile tootjatele, kes ei ole hakanud taotlema keskkonna kompleksluba. Riigikontroll leiab, et praegu on keskkonnanõuetele mittevastavad ettevõtted saanud konkurentsieelise: nad pole investeeringuid teinud, trahvid on väikesed, kuid keskkonna kahjustamise arvelt suudavad nad toota odavamalt.
Omast kohast on riigikontrollil õigus: need põllumehed, kes on võtnud laenu ja peavad oma loomi keskkonnasõbralikes farmides, on praegu raskustes, makstes laene ja liisnguid. Samas tähendaks toetustest ilma jäämine surmaotsust neile põllumajandusettevõtetele, kes pole veel suutnud oma farme korda teha.
Nüüd on põllumeestel kaks võimalust. Need, kes võtsid suured laenud ja ehitasid laudad koos nõuetekohaste hoidlatega, on pankroti äärel ja laudaehituse võlg on kui nöör kaelas.
Need, kes ennast n-ö lõhki ei investeerinud ehk ei võtnud laenu, ei ehitanud hoidlaid ega farme, peaksid nüüd toetustest suu puhtaks pühkima, mis muudab nõuetekohased ehitused turu madalseisu tõttu võimatuks.
Nii on nende pea nüüd pakule pandud ja oodata on kas armuandmist või kirvevihinat.
