Koos Ülo Tuuliku ja Arno Kirdiga rääkisime Marttila rahvale, kuidas Eesti elab – majandusest, kultuurist, poliitikast. Vallavanem kõneles tookord, et nad valmistuvad oma valla 600. aastapäevaks.

Küsisime, kas Rootsi kuningas ka tuleb – ikkagi vana Rootsi ala. Ei pidavat tulema. Tegime siis ettepaneku, et toome selleks puhuks Soome kohale Eesti ainukese ametlikult valitud kuninga, rukkikuninga.

Mehe, kes kasvatab tuhandel hektaril rukist. Seadsime vaid ühe tingimuse – korralik punane vaip peab maas olema.

Huvi rukkiseltsi vastu

Vallavanem oli sõnapidaja mees. Täies kuningarüüs astus meie ainus kroonitud pea pidupäeval punast vaipa pidi lavale, koputas sauaga ja hakkas Marttila rahvale tervitust lugema. Vald oli vaiba toonud 60 kilomeetri kauguselt lennuklubist.

Lavale tuli Voldemar Kuslap ja laulis soome keeles kauni laulu “Isamaa”. Kuna Voldemar Kuslapit esitleti Eesti Rukkiseltsi kultuuripreemia laureaadina, küsiti meilt palju seltsi kohta.

Seletasime, et igal aastal antakse ühele teenekale kultuuriedendajale seltsi preemia.

Et selle on saanud Hando Runnel, Mats Traat, Jaan Eilart, Anu Raud, Tõnis Kask, Heldur Jõgioja. Et seltsil on oma lipp, hümn ja tehakse Eesti rukkipiiritusest valmistatud rukkiviina.

Et eesmärk on kodumaise rukkikasvatuse igakülgne toetamine ja tervisliku rukkileiva igapäevase kasutamise suurendamine.

Et seltsil on sadakond aktiivset üksikliiget – rukkikasvatajaid, sordiaretajaid, veskimehi, pagareid, kaupmehi, ajakirjanikke, kunstnikke, muusikuid. Ning mitukümmend firmat ja organisatsiooni, kelle tegevus on seotud rukki kasvatamise, töötlemise ja turustamisega.

Et Sangastes on nüüd Rukki Maja, lossis rukkituba ja pargis krahv Bergile püstitatud mälestussammas, mille alus on Soome kuulsast Kuru graniidist.

Selle jutu peale kutsus Marttila kandi taluperemees Antti Seppä eestlasi oma talu ja põlde vaatama.

Sepa talu peremehi on õieti kaks, vennad Antti ja Kalevi. Rusko Laite külas on nad tuntud kui põlised viljakasvatajad. Nende esivanemad on samas põlde harinud paarsada aastat.

Lääne-Soomel on vedanud. Siin sõditi viimati 90 aastat tagasi – Talvesõda ja Jätkusõda siia ei ulatunud. Saatus säästis neid karjalaste kannatustest, kes sõjamöllus olid sunnitud kaks korda oma kodu maha jätma ja uues kohas alustama.

Põllumeeste võitlused

Soome talupoja iseseisvat hoiakut ja mõttemaailma on kujundanud ka asjaolu, et siin pole olnud pärisorjust. Ta on ikka ise otsustanud ja sellest ei tagane. Soome keeles on meilegi arusaadav sõna – jääräpää.

Siis, kui Soome pidas läbirääkimisi Euroopa Liitu astumiseks, olid kõige tulisemad vaidlused põllumajandusega seotud peatükkide üle.

Olin juhuslikult sel hommikul Helsingis, kui lõpuni vaevatud osalised hommikul ajakirjanike ette astusid ja kokkuleppest teatasid. Nad võitlesid välja maksimaalsed toetused ja õiguse põhjapoolsemaid põlluharijaid oma riigi poolt toetada.

Tuleb meelde, kuidas meil oli kole kiire uusi peatükke kinni lüüa ja tähtsaim tundus olevat see, kui palju me Lätist ees oleme.

Sepa talu peremees nendib, et praegu tuleb tema talu käibest umbes pool eurotoetustest. Antti Seppäl on harida 80 ja vend Kalevil 85 hektarit põldu. Lisaks veel 75 hektarit metsa, mis kehval vilja-aastal on peremehe pank.

Vendadel on pereühistu. Nad on naabrid, masinad on ühiselt käigus. Põldu ei künta, juba aastaid on tehtud otsekülvi. Kasvatatakse nii rukist, otra kui nisu. Tänavu on saak 5 tonni ringis hektarilt.

Kõige tähtsam arv

Viljakasvatajale on see arvude arv kokkuostu avahind. On see ju ka põllumehe aasta töö hind.

Soomes, nagu ka Eestis, on see põllumehe arvates liiga madal. Soomes on aastaid olnud kaks suurt kokkuostjat ja nende hinnanumbrid on peaaegu samad.

Põllumees loeb neid ja säilitab rahu, ei kiirusta müüma, jälgib hinnavõnkumist. Tootmiskulud tõusevad, hinnad langevad, kätte jääb põllumehele vähem.

Kui nisu ja odra peale võib enam-vähem kindel olla, siis rukkikasvatus on riskantne. Kui Seppä sügisel rukist külvab, pole tal talveoludest ja järgmise aasta hinnatasemest halli aimugi.

Põllumeeste oma leht Maaseudun Tulevaisuus kirjutas: “Vastutus kodumaiste toiduainete tootmise eest peab jaotuma võrdselt kogu tootmisketi osaliste vahel. Tooraine – teravilja osa näiteks leiva hinnast – on vaid murdosa. Soome tarbija tahab kodumaist. Seepärast peab kodumaist leiba saama teha tasuvalt ka tulevikus.”

Tänavune kõige tähtsam arv on nüüd teada. Raisio Veski kvaliteetse leivavilja avahinnaks on kuulutatud 115 eurot tonni eest.

Kuna tänavu on viljas märksa vähem valkaineid, läheb sellest rohkem söödaviljaks. Selle avahind on aga 80 eurot tonni eest.

Kui hakkasime Sepa talu õuelt ära sõitma, taris rukkikuningas Hans Kruusamägi oma autost piraka rukkiseemne koti ja andis selle peremehele.

Antti Seppä tänas ja lubas seemne maha panna. Helistasin ja küsisin. Ilus oras pidi juba üleval olema, Antti kutsus seda vaatama.