Eesti suurimad lihatööstused, Atria Eesti Valgas ja Rakvere Lihakombinaat, kasvatavad enamiku oma tarbeks vajaminevatest sigadest enda sigalates. Nende kõrval on Eestis veel 35 piisavalt suurt ja korralikku seakarja, kes kuuluvad Eesti Tõusigade Aretusühistusse.

Praegu lõpetatud elussigade müük Venemaale oli mitu aastat nende põhiäri. Kuigi praegugi saavad nad elussigu müüa Lätti, Leetu ja Poolasse, lööb Vene piiri kinniolek kõige valusamini just neid ettevõtjaid. Üks väljapääse on oma kaupluste rajamine.

Lattu ei tooda

Ida-Virumaal Lüganuse vallas Varja küla läbiva maantee ääres asub pood, mille kaubavalikust moodustab suurema osa sealihatoodang – vorstid, singid, pooltooted… Neid müüakse Sigwari kaubamärgi all. Teisel pool maanteed asub maakonna ainus lihatöötlemise ettevõte OÜ Sigwar, kohalikul kapitalil põhinev ettevõte, mis tegeleb seakasvatuse, lihatöötlemise ja -turustamisega juba 1990. aastate esimesest poolest.

“Siin käib kohalik rahvas ja astuvad sisse möödasõitjad,” räägib Sigwari juht Margo Jäger, kelle eesmärk on turustada oma müügikohtades enamik ettevõtte toodangust. Sigwari toodangut võib leida müügil poolesajas kohas Ida-Virumaal ja nüüd ka Tallinnas. Jägeri hinnangul pole Sigwari tootmismahu juures – ca 400 tonni aastas – suurema turuosa hõivamine mõttekas.

“Varustame Ida-Viru ettevõtteid, koole, lasteaedu, poode, meil on oma turukett, Tallinnas paar turukohta, meie kaupa võtavad mõned poed,” loetleb Jäger turustuskanaleid. Toodangu sortimendis püütakse säilitada vanu ja tarbijale omaseks saanud tooteid. Päevas tehakse 14 sorti vorsti, need on sea- ja veiselihast, vähem kasutatakse metsloomaliha. “Vana ja hea jääb ikka tootmisesse, sortimenti ei pea tingimata kogu aeg muutma,” tunnistab liha- ja vorstitootja ning lisab, et Sigwari mahult suurim vorstitoode on Maidla sardell.

“Oleme väiketootja ning lattu me ei tooda,” selgitab Jäger tellimuste ja tootmise täpset arvestamist. “Kõik, mida teeme, peab saama müüdud.”

Ettevõttel on sigu veidi alla 3000, käive jääb kahe miljoni euro ümber aastas. “Rohkem kasvatada ei tasu, sest turul on hindade kõikumine väga suur ja teravilja hind tõuseb pidevalt,” nendib Jäger, kelle sõnul tuleb kaks kolmandikku Sigwari sigade söödast oma viljapõldudelt, mida on 400 ha ümber. “Söödateravili on praegu ettevõtetele suurim probleem.”

Margo Jäger peab oluliseks, et Sigwari-suurune ettevõte hõlmab kõike viljakasvatusest ja seakasvatusest vorstitööstuse ning oma müügikohtadeni. Tema hinnangul on kõige õigem, kui süsteem töötab tervikuna, sest eraldi on sealihatootmine, -töötlemine ja -turustamine kõik suurte riskidega ettevõtlusharud. “Kui teed mitut asja korraga, tead turu olukorda kogu aeg ja saad parema lõpptulemuse saavutamiseks vastavalt vajadusele olukorda muuta,” selgitab ta.

Näiteks tasus hea kokkuostuhinna tõttu vahepeal osa elussigu Venemaale müüa ja oma tootmist pigem veidi kokku tõmmata. Nüüd avavad mitmed sealihatootjad oma poode, et riske maandada.

“Need, kes praegu sigu kasvatavad ja sööta ise ei tooda, on keerulises olukorras,” möönab Jäger. “Kui Vene turg elusloomadele kinni läks, hind langes. Paari kuu eest hakkas hind tõusma ja oli eelmisel kuul veel päris kõrge, nüüdseks kaks nädalat jälle langenud Poola, Leetu ja Lätti elusloomade müümisel. Arvan, et paari nädala pärast hakkab kindlasti tõusma ja uue aasta algul on hind kõrgem,” kirjeldab Jäger tänavust olukorda. “Aasta lõikes peaks kasumisse jõudma.”

Margo Jägeri hinnangul valitseb Eesti sealihatootmises väga tihe konkurents. “Eesti turg on suuresti võõraste käes, tuleb leida välisturge,” iseloomustab ta praegust seisu.

Keeruline olukord

AS Tartu Agro on üks suurimaid elussigade väljavedajaid, kuid ettevõtte 5000pealisele seafarmile lisaks on rajatud kaks tapamaja, lihatööstus ja pood. Seal müüakse kõikvõimalikku oma loomadest tehtud liha­kraami, kontidest ja lihatükist täissuitsutoodeteni.

“250 tonni liha läheb oma tööstusele. Müüme seda oma poes ja vahendajad viivad seda ka välja. Tartu Agro liha võib osta turgudelt või süüa restoranides üle Eesti,” selgitab ettevõtte juht Aavo Mölder.

Möldri sõnul oli oma tööstuse ja kaupluse esialgne mõte kasutada ära praakloomad, kelle liha võib toiduks kasutada – näiteks kängu jäänud või trauma saanud loomad.

Praegu läheb olukord sealihaturul Möldri sõnul üha keerulisemaks. Suured tööstused – Rakvere ja Atria – kasvatavad endale järjest rohkem sigu ise. Seda tehakse kontraktorfarmides. Lihatööstus annab lepingulistele farmidele põrsad, seal kasvatatakse nad tapaküpseks ning siis ostab tööstus nad kokku soodsa hinnaga.

Sama hinnaga võiks liha Rakverre ja Atriasse müüa võib-olla ka kontsernivälised ettevõtted nagu Tartu Agro, kuid see on Möldri sõnul liiga madal. “Kui Rakvere veel oma seakasvatust laiendab, siis meil polegi võib-olla sigu kuhugi panna,” kardab Mölder.

Ring on täis

Just sai valmis ka lihapood Tartumaal Vasulas, mis hakkab müüma peamiselt Virumaa seakasvatajate sealiha. Esialgu on plaanis müüa vaid liha, ent väiketööstustega sõlmitakse lepingud ka suitsutoodete valmistamiseks.

“Rakvere ja Valga kasvatavad ise, Saaremaa on kaugel. Ring on täis, mujale minna polegi,” selgitab ettevõtmise eestvedaja Aare Kalson, miks oli vajalik oma kauplus. Ta kinnitab, et oma osa selle otsuse tegemisel mängis ka suletud Vene piir.

Kalsonile kuulub üks seafarm Virumaal ning kaks Tartumaal. Tartumaal Vasulas on ka tapamaja.

Kalsoni ettevõttest SF Pandivere tuleb igas kuus 1000 siga. Viimasel ajal on 600 siga realiseeritud läbi oma tapamaja, ja et tootmistsükkel oleks täielik, selleks pood tehtigi.

Jõgevamaal tegutsevast ASist Kaavere Agro käib aastas läbi pisut alla 10 000 sea. 2007. aastal rajas ettevõte endale kaupluse Põltsamaale, hiljem Järvamaale Mäekülla.

“Tahtsime oma rahavoogusid natuke turvata – et me ei sõltuks ainult kokkuostjatest,” selgitab ettevõtte juhatuse liige Meelis Marmor. Eesmärk oli ka ise pakkuda lõpptoodangut. Praegu on Mäeküla pood küll kinni, kuid Põltsamaa poest saab osta kogu valikut lihalõikudest ning hakklihast grilltoodeteni. “Põltsamaa pood tasub end ära,” kinnitab Marmor.



Toodang, hinnad ja kaubandus

Sealiha toodeti Eestis tänavu üheksa kuuga (eluskaalus) 50 300 tonni, mis on 1100 tonni võrra ehk 2% vähem kui eelmisel aastal samal perioodil. Sealiha osatähtsus liha kogutoodangust oli 60,5%.

Lihatöötlemisettevõtted ostsid kokku 288 000 siga, kellest saadi 22 900 tonni liha. Sea lihakeha keskmine kaal oli 79 kg.

Põrsaid sündis käesoleva aasta üheksa kuu jooksul 584 600, mis on 6700 põrsast vähem kui eelmisel aastal samal perioodil. Põrsaste sündivus on viimase viie aasta üheksa kuu andmetel esimest korda vähenenud.

Sealiha kokkuostuhind on käesoleva aasta jooksul püsinud viimaste aastate keskmisest kõrgemal. Prognooside kohaselt jääb ka IV kvartali hind kõrgemaks kui mullu.

Soja hind tõusis augustini, kui see oli üle 500 €/t, kuid oktoobriks mõnevõrra langes (450 €/t). Kõrgete tootjahindade tõttu on marginaalid seakasvatussektoris siiski head.

ELi liikmesriikide searümba keskmine hind oli septembris 190.05 €/100 kg. Kõrgeimad hinnad III kvartali lõpus olid Küprosel (229.22 €/100 kg), Itaalias (215.72 €/100 kg) ja Kreekas (210.07 €/100 kg), madalaimat hinda maksti aga Iirimaal (167.03 €/100 kg), Taanis (172.29 €/100 kg) ja Hollandis (176.84 €/100 kg). Võrreldes III kvartali lõpu hindu 2011. aasta sama ajaga, olid need kõikides liikmesriikides kõrgemad − ELi keskmisena 23%.

Allikas: põllumajandusministeerium



KOMMENTAAR

Einar Jakobi
Viru Lihaühistu juhatuse esimees

Praegu on seakasvatus ettevõtjale pigem kulu- kui tuluallikas. Peamine põhjus on kõrge teravilja hind. Kulutused söödale moodustavad kuludest 60−70% ja söödaks on teravili, mille hind on võrreldes eelmise aastaga tõusnud pea veerandi võrra.

2012. aastat iseloomustab Vene turu sulgemine elusloomadele ja sellele järgnenud kevadine hinnalangus, mis oli kuni 25%. Kuni piiri sulgemiseni oli võimalik saada eluskaalu kg eest 1,45−1,50 eurot, siis Leetu või Poola müües ei ole tänaseni seda hinnataset uuesti saavutatud. See tähendab, et 2012. aasta keskmine hind tuleb kusagil 1,25−1,3 euro tasemel.

Võttis pool aastat, enne kui liha hind tõusis normaalsele tasemele tagasi, aga nüüd, sügisel, tegi hüppe teravili. Loodame, et liha hind tuleb sellele järele.

Praegu on Eesti elussigade põhilised turustuskanalid Läti, Leedu ja Poola. Saaremaa Lihatööstus ostab kohalikelt tootjatelt, samuti väiksemad lihatööstused. Oma poodide avamisest on abi väiksemate koguste korral, sest enda poes mitusada siga iga nädal maha ei müü, kuna kohalik tarbijaskond on väike.

2012. aasta jaanuarist augustini imporditi Euroopa Liitu sealiha 23 614 tonni, peamiselt Šveitsist ja Tšiilist (vastavalt 54 ja 19% kogu impordist). Võrreldes 2011. aasta sama perioodiga, oli sealiha import käesoleval aastal vähenenud 6%.

Sealiha eksport on stabiilne. 2012. aasta jaanuarist augustini eksporditi 2 070 777 tonni sealiha, mis on eelmise aasta sama perioodiga võrreldes 1% rohkem. Peamine eksporditurg on endiselt Venemaa (25% kogu ekspordist) ja teisel kohal on Hiina, kuhu eksporditakse 17% kogu väljaveost (eelmise aasta sama ajaga võrreldes +62%). Samuti on suurenenud eksport Ukrainasse, eelmise aastaga võrreldes 71%.