Eesti sporthobune olümpiavõitjaks? Tõenäosus väike, aga mitte olematu

Eesti Sporthobuste Kasvatajate Selts võib eesti sporthobuse ja tema kümneaastaseks saanud tõuraamatu üle uhkust tunda. Euroopas on täna tuntud eelkõige tõuraamat, kuid ka eesti sporthobusest võib kunagi olümpiavõitja saada.

Kuidas siis nii, et tõuraamat on tuntum kui sinna kantud hobused? „Ilmselt seetõttu, et selts on tõuraamatuga Maailma Sporthobuste Kasvatajate Föderatsiooni liige, aga eesti sporthobustel veel väga suuri saavutusi ette näidata pole,“ selgitab seltsi juhatuse esimees Raigo Kollom. Grand Prix tasemele pole ükski eesti sporthobune veel jõudnud, kümne aastaga ei saagi seda loota.

Endistest Ida-Euroopa riikidest kuuluvad maailmaorganisatsiooni vaid vähesed tõuraamatud ja nende pidajad. Endise NL liiduvabariikidest oli Eesti Sporthobuste Kasvatajate Selts esimene (2005 assotsieerunud liige, 2010 täisliige). Meie seltsi abile toetudes ühinesid läti hobuse tõuraamatut pidavad organisatsioonid kolm aastat hiljem. Ja rohkem neid polegi.

Lätlastelt võib eeskuju võtta

Hoolimata sellest on meil lõunanaabritelt mõndagi õppida. Läti hobune oli sporthobusena tuntud ja nõutud juba nõukogude ajal. Neid müüdi oksjonitel teistest kõvasti kõrgema hinnaga. Trükitud tõuraamatuid on Lätis paarkümmend tükki, meil pole ühtki. Burtnieki hobusekasvanduses sündinud läti koolisõiduhobune Rusty on sakslanna Ulla Salzgeberi sadula all võitnud olümpiamängudelt pronks- ja kuldmedali, lisaks kaks esikohta Euroopa meistrivõistlustelt ning ühe Maailma Karikalt.

Eesti sporthobuse tähetund on aga loodetavasti alles ees. Kümme aastat tagasi ei teatud Eestis sporthobustest üldse suurt midagi, eesti sporthobust polnud olemaski. Nüüd aga tuntakse meie sporthobust juba päris hästi nii Eestis kui lähinaabrite juures.

Eesti sporthobuse tõuraamatus sündinud paremaid ehk peatõuraamatu märasid kasutavad näiteks soomlased aretuses meie oma hobusekasvatajatega võrreldes päris palju, koguni 39% kõigist aretuses kasutatud eesti sporthobuse märadest!

Algus polnud kerge

Tõuaretusinspektsiooni peadirektor Agu Kööp allkirjastas aretusühingu esimese tegevusloa 5. jaanuaril 2001. Luba oli esialgu ajutine, üheks aastaks. Seltsil tuli tõestada, et ollakse jätkusuutlik.

Visa töö viis tulemuseni. Liikmete arv kasvas aasta jooksul 25lt 100ni, elektroonilises tõuraamatus registreeriti 169 varssa. Tähelepanuväärne on seegi, et veel tänagi kasutuses olev elektrooniline tõuraamat loodi just Eesti Sporthobuste Kasvatajate Seltsi nõudmisel ja nende kirja pandud lähteülesandele tuginedes.

Suur muutus on kümne aastaga toimunud hobuste genofondis. 2001. aastal saadi varssu vaid kolmest rahvusvaheliselt tunnustatud täkust (KWPN täkk Optimist, FWB Mozart ja trakeen Liebestraum), peale nende tunnustati hiljem teistesse tõuraamatutesse ka Heops ja Favoritas, kelle varssu sel aastal sündis.

Märgatav kvalitatiivne hüpe hobuste hulgas toimus aga 2004. aastal, kui eesti sporthobusena sündinud varssade hulgas oli juba maailmakuulsate täkkude Darco ja Heartbreakeri järglasi. Eestis asuvatest täkkudest tõusid esile A Pikachu de Muze ja Orly Chin de Muze.

2008. aastal sündinud varssade isade hulgas on juba 24 rahvusvaheliselt tunnustatud täkku. Üldse on viimase nelja aasta jooksul kasutatud 57 rahvusvahelist täkku, neist kuulsaimad maailma kümne parema hulka kuulunud Darco, Quidam de Revel, Heartbreaker ja Concorde ning tõusvad tähed Clinton, Florencio, Balou du Rouet, Blue Hors Romanov jt.

Üks tõuraamatu taseme näitaja on peatõuraamatusse registreeritud varssade arv. See on alates 2004. a kõikunud 60% lähedal, tagasilangused olid vaid 2006. ja 2010. aastal.

Tšehhid kasvatavad eesti sporthobuseid

Möödunud aastal registreeriti eesti sporthobuse tõuraamatus 259 varssa, 48 neist sündis Tšehhis Obora hobusekasvanduses. Seegi on omamoodi kvaliteedinäitaja, et nii kaugelt Eestis asuva seltsi liikmeks tullakse. Põhjust pole vaja kaugelt otsida, selleks on usaldus tõuraamatu vastu ning seltsi kuulumine maailmaorganisatsiooni liikmete hulka.

„Tõuraamatu tuntus annab teatud eelise turustamisel. Selles osas oleme arenenud kiiremini, kui on tõusnud meie hobuste kvaliteet, mis ei saagi väga kiire olla,“ selgitab Raigo Kollom tagamaid.

Alates käesolevast aastast on kümneaastasele eesti sporthobuste tõuraamatule lisandunud eesti ratsaponide tõuraamat, millel kaks eraldi osa – eesti ratsaponid ja eesti väikeponid.

„Peab tunnistama, et seni ei ole me jõudnud ära oodata oma jõupingutuste ja investeeringute tulemusi. On tõsi, et nii väikeses populatsioonis on tõeliste tipphobuste sünd väga väikese tõenäosusega, aga kuni me loodame ja tahame, on see tõenäosus siiski olemas!“ lausub Kollom optimistlik noot hääles ja sära silmis.

-------

Kes on eesti sporthobune?

Eesti sporthobused on eesti sporthobuste tõuraamatusse sünnijärgselt kantud hobused.

Eesti sporthobuste aretuses komponenttõugudena lubatud hobusetõud ja tõuraamatud:

1. Inglise täisvereline hobune - kõik tõuraamatud ja mitteregistreeritud, kuid teiste tõuraamatute poolt tõestatud täisverelise põlvnemisega hobused
2. Araabia täisvereline hobune - kõik tõuraamatud
3. Araabia hobune (mitte täisvereline) - Egiptuses sündinud ja nende järglased Eestis
4. Terski hobune
5. Anglo-araabia hobune
6. Ahhal-tekiini hobune
7. Kõik WBFSH liikmeskonda kuuluvad tõuraamatud
8. Poola tõuraamatud Wielkopolski ja Malopolski
9. Kõik trakeenide tõuraamatud
10. Vene hannoveri tõuraamat
11. Vene holsteini tõuraamat
12. Muud Venemaal ja endises N Liidus peetud tõuraamatud, kui hobusel on vähemalt 75%
eellastest ülalnimetatud soojaverelistest või täisverelistest tõugudest
13. Läti tõuraamat, kui hobusel on vähemalt 75% eellastest ülalnimetatud tõugudest
14. Leedu tõuraamatud, kui hobusel on vähemalt 75% eellastest ülalnimetatud tõugudest
15. Tori tõuraamatusse registreeritud hobused, kui hobusel on vähemalt 75% eellastest ülalnimetatud soojaverelistest või täisverelistest tõugudest (selliste täkkude järglased kantakse eeltõuraamatusse, kuid neid täkke ei tunnustata) või vähemalt 87,5% eellastest on ülalnimetatud tõugudest (sellised täkud võivad saada tunnustuse ja järglased registreeritakse tõuraamatusse või peatõuraamatusse).
16. Muud poolvereliste hobuste tõuraamatud (friisi, knabstrupi, veerandmiili jt), kui hobusel on vähemalt 75% eellastest ülalnimetatud soojaverelistest või täisverelistest tõugudest.

Aretuseesmärgiks on võimalikult kõrge saavutusvõimega sporthobune, kelle tüüp, kehaehitus, liikumine, iseloom, kehaline ja psüühiline vastupidavus, intelligents, temperament ja tervis on sellised, nagu vajatakse klassikalise ratsaspordi aladel.

Allikas: Eesti sporthobuste aretusprogramm koos lisadega.