Eesti Talu 20: Talu viib edasi arvutiinsenerist poeg
Sellelesamale Heilole, kes 19 aastat tagasi oli seitsmeaastane, käis Elva põhikooli esimeses klassis ja ütles Maalehele, et talutööd on hea teha.
Tema isa Eino Altin sõnas aga toona, et tal pole muret, kellele talu kord jätta. “Heilo on kõva töömees, ta on juba selleks ette valmistatud, et tast Mällona peremees tuleb,” kiitis Eino.
Üks asi on aga lootused, teine tegelikkus. Kui palju väikesi maapoisse leiab, et talutöö on mõnus ja kui vähesed neist kunagi isade töö üle võtavad!
Ses mõttes on Eino Altinil ja Mällona talul väga hästi läinud.
Ometi oleks võinud ka teisiti minna. Talul on olnud raskeid aegu, mis tänast päeva nii rõõmsana ei ennustanud.
Lapsed otsustasid jätkata
“Aga nemad kahekesi olid siis tublid,” viitab Eino oma ja Mareti lastele Heilole ja Helenile. “Nemad ütlesidki, et jätkame.”
Jätkamine tähendas uue, kaasaegse tehnoloogiaga lauda ehitamist, sest vanasse mahtus kõigest 40–50 lammast, kõige raskem oli aga sõnniku väljaajamine.
2005.–2006. aasta oli ehitamiseks halvim aeg, nagu hiljem selgus. Kui algul arvestati, et laut saadakse valmis 200 000 krooniga, siis tegelikult läks buumi harjal ehitatud hoone koos puurkaevu ja veetrassiga maksma 800 000.
Ehkki ehituseks saadi PRIA toetust, tuleb omaosaluseks võetud laenu tagasi maksta veel neli aastat. Selle eest peab hoolt kandma juba Heilo, kelle osaühingu Mällona Mõis nimele nüüd Eino Altin oma talu vormistabki.
Tegelikult on Heilo hoopiski õppinud Tartu ülikoolis infotehnoloogiat ja tema eriala doktorantuuris on haridusalane robootika. Nimelt varustab ta mittetulundusühingu Robootika kaudu üldhariduskoole legorobotitega, et populariseerida reaalaineid ja tekitada õpilastes huvi inseneriameti vastu.
Miks siis tulevane taluperemees valis hoopis põllumajanduskauge eriala?
“Kui oled juba praktikat saanud, siis sama asja pole mõtet enam õppida,” viitab Heilo Altin kodust saadud talutöökogemusele. “Parem mitmekülgsus.”
Pealegi on tänapäeva traktorid, külvikud, kombainid ja muu põllumajandustehnika Heilo sõnul nii palju elektroonikat täis, et nende masinate haldamiseks ja kasutamiseks tulevad erialased teadmised kasuks. Lisaks saab nende teadmiste abil teha ise vajalikke tootmisuuendusi.
Heilo toob näiteks vajaduse arendada lammaste elektrooniliste kõrvakiipide süsteemi edasi nii, et see võimaldaks leida vajaliku lamba karjast kiiresti üles. Või teine näide: kui suvel käivad koerad karjamaal lambaid murdmas, on vaja kiiret ülevaadet murtud ja elusate lammaste kohta. Ka siin võiks tulla appi elektroonika.
Peatne taluperemees leiab, et kui Mällonal oleks lüpsifarm, ei saaks selle kõrvalt ilmselt väljas tööl käia, aga lambad ei pane nii kinni. Ideaalis näeb ta, et talus on tal üks-kaks usaldusväärset inimest ja suvel lööb ta ka ise talutöödes kaasa.
“Mu erialane töö ja talutöö tasakaalustavad teineteist,” leiab noor mees, kes on veendunud, et elaks oma perega Mällonal ka siis, kui seal talutootmist poleks. “Maaelul on väärtusi, mida linnainimene ei tea võib-olla igatsedagi.”
Täpselt sama meelt on Heilo inglise filoloogist õde Helen, kes on õpetaja Ülenurme gümnaasiumis ja elab oma elukaaslasega Nõo lähedal mehe vanematelt saadud talus.
“Maal on kaks suurt väärtust – õhk ja privaatsus,” ütleb meie külaskäigu ajaks koos elukaaslase Ristoga koju tulnud Helen.
Lehmadest teraviljani
Mällona, mis on Heilo ja Heleni koduks olnud peaaegu kogu nende elu, ei ole Altinite põline talukoht. Energeetikuharidusega Eino ja juristina töötav Maret ostsid Mällona talu häärberi 1988. aastal Elva sovhoosilt.
Talu kuulus kunagi ühele Mulgimaalt tulnud mehele, kes enne sõda ka selle uhke elumaja ehitas. Elva sovhoosile müüs maja viimase perenaise pärija.
Aasta hiljem, 1989 olid Altinid juba esimesi uustalunikke Tartumaal. Talu oli algul tüüpiline Eestimaa talu: lehm, mullikas, paarkümmend lammast, siga, kanad, pardid ja isegi küülikud.
Esimese asjana tehti uus, 20 lehmale mõeldud lauda projekt. See laut jäi aga ehitamata.
“Üks tark mees ütles, et kui sa tahad edasi areneda, siis kahekümne lehmaga ei jõua kuhugi. Et kui tahad lauda teha, tee kahesajale lehmale,” meenutab Eino. “Jätsime tegemata.”
Selle asemel putitati talu vana laut üles ja seati sinna isegi kahele lehmale lüpsiseadmed. Lehmapidamisest loobuti siiski peatselt.
1990ndate keskel võeti suund hoopis teraviljakasvatusele. Lisaks oma maadele renditi vallast ajutise kasutuse lepinguga põllumaid ja osteti maaelu edendamise sihtasutuselt saadud laenuga pool läheduses olevast Teedla mõisast.
“Üksvahe oli meil isegi üle 400 hektari,” räägib Eino.
Paarisajal hektaril kasvatati rukist, nisu, rüpsi, rapsi – kõike, mida kasvatada andis. Viljakasvatust arendas Eino koos oma esimesest abielust poja Ennuga, kes käis taluliidu kaudu Taanis põllumajandust õppimas.
Ennuga koos osteti ka Rõugest suur teraviljakuivati. “Tahtsime panna püsti kahe poolega šahtkuivati, ehitada kartulihoidla ja töökoja,” meenutab Eino.
Siis läks aga Maapank koos Altinite laenurahaga pankrotti ning isa ja poja plaanid lendasid vastu taevast.
“Õnn veel, et me ei pidanud tagasi maksma raha, mida me polnud pangast kätte saanudki,” nendib Eino Altin.
Kui Altinid olid paar aastat teravilja kasvatanud, hakkasid viljahinnad langema. “Ennule sai selle paari aastaga selgeks, et on palju paremaid rahategemise võimalusi kui põllumajandus,” räägib Eino. Igatahes 1999. aastal Enn loobus.
Võlad aga jäid. Eino hakkas tasapisi põllupidamist koomale tõmbama, kuni 2003. aastal õnnestus tal AS Teedla Mõisale pärijalt ostetud maad ära müüa.
“Saadud rahaga sain laenudest lahti,” räägib Eino.
Siis otsustatigi lambakasvatuse kasuks.
Lihamüük on lisaväärtus
“Maret ütles, et mis me sellist suurt teraviljakasvatust arendame, läheme kergema ja parema – tervise seisukohast parema – peale, arvestades minu vanust,” meenutab praegu 65aastane Eino.
Lambad olid ju talus kogu aeg olnud, aga toona, 2003. aastal, otsustati karja suurendada. Ka see oli Mareti idee, et parim lahendus talus on mahetootmine ja mahetootmisse sobivam loom on lammas.
Turustamisest rääkides ütleb Heilo, et lihamüük on lisaväärtus. “Väga hea, kui lambaid saab ka müüa, aga põhiline on toetused,” räägib noorperemees, andes mõista, et mahetalule makstavad toetused on nii kõrged, et ainuüksi neist on võimalik ära elada.
“See oli jällegi Mareti nägemus, et kuna Euroopa Liidu raha looduse säilitamisele ja keskkonnasõbralikule tootmisele on küllalt kõrge, siis ongi mõttekas hoida loodus ja keskkond korras ning saada selle eest toetust,” räägib Eino Altin.
Siiski, aastas müüakse Mällonal lihaks kuni sada lammast. Õigemini küll alla aastast jäära, sest parima maitsega on 9–10kuuse talle liha.
Kuigi kunagi on viidud Mällona lambaid ka Edgari lihatööstusse ja Vanaema Kööki Tammistusse, läheb praegu kogu liha Märjamaa lihatööstusele ja tuttavatele Tartusse.
“Me ei ole jõudnud tuttavaidki ära rahuldada,” tõdeb Heilo.
Nõudlus on suurem kui pakkumine. Isegi Gruusia saatkond oli huvi tundnud, kas saaks hakata pidevalt Mällonalt lambaliha ostma.
Talul endal mõistagi loomade tapmise õigust pole. Lambad viiakse Kongutasse litsentseeritud lihuniku kätte, igal reedel neli-viis lammast.
Kuna talus on 250 põhikarja utte, siis nii suurt karja ise pügada ei jõua. Kui varem käis paar aastat järjest Mällonal Uus-Meremaalt pügaja, siis sel kevadel tulevad juba teist aastat lambaid kasukast vabastama selleks välja õppinud Eesti noormehed. Ainult et villaga ei ole midagi peale hakata.
“Kui Jõgeva villatööstus ära ostab, on hästi, siis saame heal juhul kolm viiendikku pügamise rahast tagasi,” tunnistab Heilo.
Karja on plaanis suurendada 500 uteni, et suudaks tasuda ka järgmised laenud, mis võetakse koresöödahoidla ja kuivatiga viljaaida ehitamiseks.
Noorperemehe mõtted liiguvad aga kaugemalegi. “Miks mitte avada näiteks väike lambaliha kiirsöögikoht. Selleks on ilus koht olemas siinsamas tee ääres – Mäku mägi.”
Kindlasti oleks sel menu, lambapraadi ei pakuta ju eriti kuskil.
Valge koerata
Pildi tegemiseks lambalauda poole suundudes otsib silm valget koera, kes andis 19 aasta tagusele Maalehe loole peakirja ja kelle ootamatu ilmumisega Mällonale hakkasid talus asjad laabuma.
Selgub aga, et sama salapäraselt, kui too koer Mällonale ilmus, oli ta sealt ühel päeval ka kadunud. Mällonal aga jätkub kõik.
“Kui ma olen siin talus kakskümmend aastat vastu pidanud, siis kakskümmend aastat loodan veel,” ütleb poja järel lauda poole sammudes Eino Altin.
Mällona talu
- Asub Tartumaal Rõngu vallas Kalme külas.
- Asutatud 27. septembril 1989 Tartu rajooni rahvasaadikute nõukogu täitevkomitee otsusega.
- Algul: 60 ha, millest 30 ha põldu ja 25 ha metsa, lehm, mullikas, paarkümmend lammast, siga, kanad.
- 1997–2003 üle 400 ha koos rendi- ja Teedla külast ostetud maaga. 200 hektaril kasvatati teravilja.
- Nüüd: 127 ha põldu koos tütre elukaaslase 27 hektariga ja
40 ha metsa. 250 põhikarja utte. 60–70 ha kasvatatakse maheteravilja, mis läheb peamiselt oma lammastele, ent ka müügiks.
