Eesti toit on seni ELi kvaliteedimärgita
Euroopa Liidus kehtib kvaliteedimärkide süsteem konkreetse päritoluga ja traditsioonilistele toodetele.
On kolme liiki märgid: kaitstud päritolunimetus, kaitstud geograafiline tähis ja garanteeritud traditsiooniline eritunnus.
Tähiseid saab taotleda Euroopa Komisjonilt kohaliku põllumajandusministeeriumi kaudu.
Väidetavalt aitavad märgid müügiedule tublisti kaasa. Pluss on seegi, et registreeritud geograafilisi tähiseid kaitstakse otsesel või kaudsel kaubanduslikul eesmärgil väärkasutamise ja jäljendamise eest.
Eesti tootjad alles mõtlevad
Ükski Eesti toode ELi kvaliteedimärki siiani ei kanna. "Eestlastele on jäänud need Euroopa märgid kaugeks," selgitab toiduliidu juhataja Sirje Potisepp. "Eestis hinnatakse oma maa tootjaid ja siinseid märke."
Neist kõige tuntumad on põllumajandus-kaubanduskoja antavad pääsukesemärk ja ristikumärk ning toiduliidu omistatav "Eesti parim toiduaine".
ELi kvaliteedimärke siinsed tarbijad eriti ei tunne. "Eestis pole see praegu üldse aktuaalne, Eesti oma märgid mõjutavad tarbijate ostuotsust palju rohkem," lisab Potisepp.
Asjal oleks jumet siis, kui mõni Eesti tootja partner Lõuna-Euroopas, kus geograafiline tähis rohkem tuntud, sinna eksporditavale tootele sellise märgi saamisest huvituks. Siis ehk tasuks ka märgi taotlemiseks bürokraatia kadalipp ette võtta.
Eesti lähim konkurent Läti on esitanud kaks taotlust, mõlemad pagaritoodetele. Neist üks - "Sklandrausis" - sai eelmise aasta lõpus ka "traditsioonilise eritunnuse" tähise.
Nüüd võivad sealsed pagarid panna väikestele ümmargustele rukkijahust kartuli-porganditäidisega pirukatele seest sinise ja servast kollase ELi kvaliteedimärgi.
Leedus kannab sama märki "Skilandis" - naturaalses põiest või umbsoolest kestas suitsutatud lihatoode, mille pealispind on ebaühtlane ja kare ning kuju meenutab kokkusurutud tilka või väikest kabatšokki.
Leedu on kaitsnud ka päritolunimetuse Ladzijai piirkonnast kogutud meele, mida võib kanda kaheteistkümnest selle kandi vallast kogutud mitmeliigiliste taimede nektarist saadud mesi. Lisaks on Leedul menetluses viis taotlust.
Karm võitlus viina pärast
Kuigi ühtki märki Eestis veel ei ole, on selles osas võitlus juba käimas.
Tänavu jaanuaris esitas sõnapaari "Estonian vodka" ehk maakeeli "Eesti viin" registreerimiseks taotluse Estonian Spirit OÜ, mis toodab Rakvere tehases piiritust ja villib sellest Moe viinatsehhis viina.
Ettevõtte juhi Sven Ivanovi sõnul tuli mõte tähist taotleda sellest, et paljud veinid kannavad geograafilist tähist. Ka viinale, eriti eksportimise puhul, annaks see tihedas konkurentsis lisaväärtust.
Euroopa Komisjon on eraldanud alkohoolsete jookide osas riikidele teatud nimetused. Eesti puhul on see viina kategoorias "Estonian vodka". Seda on võimalik EK-lt kohaliku põllumajandusministeeriumi kaudu taotleda kuni 20. veebruarini 2015.
Mõni aasta tagasi esitas "Estonian vodka" registreerimise taotluse AS Liviko, kuid see protsess jäi pooleli.
"Ainuke, kes kohalikust toorainest viina teeb, oleme meie," ütleb Estonian Spiriti juht Ivanov. "Suure tõenäosusega ei läheks taotlus läbi, kui viin oleks Eesti veest ja sisse toodud piiritusest segatud."
Vastavalt Estonian Spiriti esitatud tehnilisele kirjeldusele võiks geograafilist tähist "Estonian vodka" kanda vaid Eestis kasvatatud teraviljast või kartulist valmistatud piiritusest ja siinsest veest toodetud viin. Sellega pole nõus teised tootjad.
Kodumaise hind kõrgem
AS Liviko, Altia Eesti AS ja AS Remedia esitasid ministeeriumile vastuväite, rõhudes sellele, et kui Eesti viin peab olema kohalikust piiritusest, siis ei saagi keegi peale Estonian Spiriti seda valmistada.
"Viinatootjad pole nõus sellega, et geograafiline tähis "Estonian vodka" põlistaks ühe ettevõtte monopoolse seisundi," ütleb Liviko juhatuse esimees Janek Kalvi.
Sõnapaari "Eesti viin" võiks siis sildi peale panna vaid kohaliku piirituse kasutamisel ja see tähendab, et teistel tootjatel tuleks hakata Rakverest piiritust ostma.
Kalvi sõnul polevat kohaliku piirituse kvaliteet importkaubaga samal tasemel, aga hind on tunduvalt kõrgem.
Lisaks sellele toodab Liviko Rakvere piiritusest Maarahva viina, kuid selle läbimüük näitab, et tarbijad ei ole toodet just väga soojalt vastu võtnud. "Piirituse toormaterjali päritolumaa järgi viina päritolu määrata on meie hinnangul vale," lausub Janek Kalvi.
Liviko, Altia Eesti ja Remedia ettepanek on, et "Eesti viina" tähist kandev hundijalavesi peaks olema toodetud Eestis, kuid see võib olla valmistatud ükskõik kus toodetud piiritusest.
Nüüd tuleb põllumajandusministri moodustatud komisjonil teha kolme kuu jooksul ettepanek taotluse rahuldamise või rahuldamata jätmise kohta. Esimene arupidamine nõuandva komisjoniga on ministeeriumis sel nädalal.
Seejärel saavad osapooled esitada ministeeriumile oma arvamused, misjärel ministeerium otsustab, kas taotlus edastada Euroopa Komisjonile või mitte.
Millele võiks ELi märki taotleda?
- Naturaalselt kääritatud rukkileib
- Kamajahu
- Verivorst, verikäkk
- Suitsusaunasink
- Tallinna vürtsikilud
- Narva silmud
- Hapukoor
- Eesti või
- Värska looduslik mineraalvesi
- Peipsi hapukurk
- Piirissaare sibul
- Saaremaa õlu
Allikas: Roomet Sõrmus, EPKK
