Eesti vanim kask murdus märkamatult
Põndi kask Saaremaal Kahtla laiul Saaremaal on tähelepanuväärne puu.
Loodusemees Hendrik Relve on selle vanuse hinnanud 300-le aastale, mis on täpselt poole rohkem, kui arukaskede tavaline eluiga Eestis. Relve arvamusel on tegu koguni Eesti vanima kasega.
Mere ääres kasvanud kask oli rannakaluritele nii oluline maamärk, et külarahvas oli nõus veel selle sajandi teisel veerandil maaomanikule omalt poolt küttepuid andma, et see puud maha ei võtaks.
Riikliku kaitse alla on see kask kuulunud aastast 1959. Tõsi, teda ümbritsevate puude hulgast ei paista rekordiomanik välja enam ammu. Ka sai ta ilmselt kunagi välgutabamuse ning tema tüvi kasvas ebatavaliselt haruliseks.
1997. aasta maakatastri andmetel oli Põndi kase ümbermõõt 238 cm ja kõrgus 21 meetrit. Tüvi oli juba toona osaliselt pehkinud ning altpoolt õõnes.
Murdumine tähelepanuta
Kuna Saaremaaga ühte kasvanud endise laiu tippu viiv 4 km pikkune tee on autoga raskesti läbitav ja puu asukoht viitadega märgistamata, jäi Põndi kase murdumine avaliku tähelepanuta.
“See võis juhtuda peale mulluseid jõulupühi, 26. detsembril oli siin selline tormine ilm ja mõni päev enne seda oli puu veel püsti,” rääkis Riina Pihl, kelle maa piirile kask jääb.
Pihl teavitas sündinust nii keskkonnaametit kui ka valda. Ta käis ka kohale tulnud keskkonnainimestele puud näitamas ning andis loa oma tehtud piltide kasutamiseks riiklikus andmebaasis. Pildid lisatigi loodus.keskkonnainfo.ee andmebaasi, kuid kirjeldus jäi muutmata ning andis veel selle teisipäevani teada, et puu seisukord on rahuldav.
Nüüd on siiski lisandunud teave hävimisest.
Eesti Looduse infosüsteemi haldava keskkonnateabe keskuse looduskaitse osakonna juhataja Kaire Sirel ei tea, mis murdunud puust edasi saab. See jääb tema sõnul keskkonnaameti otsustada. “Vahel jäävad sellised põlispuud ka murdununa sinna, kus nad on,” selgitas ta.
Keskkonnaamet teatas pressiesindaja Ele Rõigase vahendusel, et seal ei teata murdunud kasest midagi. “Meie ametnikud üksikute looduskaitse all asuvate objektide igapäevase kontrollimisega ei tegele,” selgitas Rõigas.
Selgus, et suures ametkonnas on aasta algul kase kohta tulnud info hajunud ning pole õigete inimesteni jõudnud.
Tagantjärele on ka keeruline öelda, kes koos Pihliga puud vaatamas käis, aga keskkonnaametist need inimesed Rõigase sõnul kindlasti polnud.
Nüüd lähevad ameti inimesed kaitse all oleva puu olukorda selgitama. Kui seis selge, saab otsustada, kas lubada maaomanikul kask pliidipuudeks puuriita viia või jääb puuhiiglane veel huvilistele vaadata. Päriselt kadunud see ju veel pole!
Ikkagi vaatamisväärsus!
Laimjala valla kodulehe andmetel on piirkonnas kolm looduslikku vaatamisväärsust — kaks kivi ja üks kask.
Kask on pool aastat küll juba horisontaalasendis, kuid siiani märgitud omavalitsuse esimese vaatamisväärsusena.
Laimjala vallas elav elupõline metsamees Vello Rand ütles, et puu tervis halvenes oluliselt kümne aasta eest ning sellest peale on pehkivat kaske ähvardanud ümberkukkumine. Pisut aitas seda edasi lükata vaid haruldust ümbritsevate puude pakutud tuulevari.
See, et kased laiul nii vanaks on kasvanud, on juba iseenesest ime. “Kasvutingimused on äärmuslikud, seal pole muud kui kiviklibu,” kirjeldas Rand.
Selle puu haralisuse ja välimuse kohta on tal oma arvamus — ehk polegi see päris arukask, vaid hoopiski soo- ja arukase hübriid?
Vanad kalurid on meenutanud, et sajanditevanuse Põndi kase kõrval kasvanud omal ajal teinegi sama võimas kask, mis lõpuks jalalt kuivas.
Kuivanud puu otsas istunud tihtilugu kotkas, keda merelt hästi näha oli.
Kuivanud kasest jäänud känd oligi hiljem Hendrik Relvele abiks Põndi kase vanuse arvutamisel.
Võiks veel ringi vaadata
Vello Ranna sõnul võiks praegugi puudesalus hoolikalt ringi vaadata, vähemalt ühte märkimisväärselt jämedat puud on ta seal veelgi silmanud.
“Kunagi oli Kahtla laid täiesti lage maa, kus tehti heina. Seal oligi vaid paar kõrgemat puud ja meie perel heinaküün,” meenutas praegune Ruhve küla elanik Selma Sepp.
Viimane heinategu oli tema mäletamist mööda laiul 1947. aastal, peale seda tuli paari aasta pärast peale kolhoosikord. Heinategu jäi soiku ning maa hakkas selleks soodsa võimaluse saanuna kiiresti võsastuma.
Praegu on Kahtla laid Natura 2000 võrgustiku ala, see on pea täiesti kadakaid, mände ja lehtpuid täis kasvanud.
Puude vahel tunnevad end peremehena lihaveised.
