Eesti vutt
Tõu nimetus: eesti vutt
Levikuala: Tartumaa
Populatsiooni suurus (2006): umbes 6700
Aretusorganisatsioon: Eesti Linnukasvatajate Selts
Üldist
Maailmas on möödunud sajandi 50ndatest aastatest alates laialdaselt levinud põldvutikasvatus. Jaapani põldvutt on väikseim põllumajanduslind, kes kodustati mitmesaja aasta eest Hiinas. Põldvutitõugusid kuni eesti vuti tõuks tunnustamiseni seni ametlikult tunnustatud ei olnud.
Eesti vuti tõug kinnitati 1988. a kui esimene muna-lihavutitõug maailmas ja esimene Eestis aretatud linnutõug. Vutitõu aretustöö toimus alates 1978. a Kaiaveres Tabivere lähedal Jõgevamaal professor Harald Tiku juhtimisel.
Eesti vutt on aastast 1993 kantud Ülemaailmsesse säilitamist vajavate linnu- ja loomatõugude nimekirja (World Watch List for Domestic Animal Diversity) ja 2001. a kantud ohustatud tõugude nimekirja, kelle säilitamise peab tagama asukohariik.
Eesti vutid on ümara kehaga, lühikese saba ja kaelaga. Sulestiku põhivärvus on tuhmjas ookerpruun, tumepruunide vöötidega. Isaslinnu kehamass on 172 g piires. Emasvutid on isasvuttidest suuremad - nende kehamass kõigub 190 g ümber.
Vutikasvatuse leviku aluseks on nii nende munade kui ka liha kõrged dieetilised omadused. Põldvutimunadele omistatakse organismi üldist toonust tõstvat ja paljusid haigusi ravivat toimet. Uuringud on tõestanud, et massilt ühele kanamunale vastavad 5 vutimuna sisaldavad kanamunast 5 korda rohkem fosforit, 7,5 korda rohkem rauda, 6 korda rohkem B1-vitamiini, 15 korda rohkem B2-vitamiini. 7-14 g kaaluv vutimuna sisaldab 13,1% proteiini, 11,2% rasva ja 1,1% mineraalaineid. Keedetult ja suitsutatult säilivad vutimunad külmkapis kuni kolm kuud.
Vutikasvatus Eestis
Esimesed vutid toodi Eestisse 1967. a ja need pärinesid Jugoslaaviast. Kaarepere metsakatsejaama põldvutifarm Kaiaveres oma 45 000 linnuga oli omataoliste seas Euroopa suurim. 1. jaanuaril 1991 oli farmis 33 800 lindu.
1990. a munesid vutid Kaiaveres 6,3 mln muna. Keskmiselt saadi ühelt linnult 309,1 muna aastas. Parima linnu aastatoodang oli 327 muna.
Oma osa vutikasvatuse arengusse Eestis andsid Kaiavere vutifarmiga liitunud tütarfarmid. Need 1987. a ehitatud ja hästi mehhaniseeritud farmid tootsid 1990. a kokku
1,85 mln haudemuna. Need farmid kuulusid Tiit Kollistile Elvast, Rene Treierile Äksist ja Ülo Pullisaarele Leiest. Kokku toodeti 1990. a Eestis 7,1 mln vutimuna ja 6,1 t vutiliha.
Eesti Vabariigi taasiseseisvumisega kaasnenud elanikkonna ostuvõime järsk langus ja Venemaa tollipiirangud andsid tagasilöögi meie vutikasvatusele. Venemaa biotööstuse kui suurostja kaotamisega kadus ka vutikasvatuse põhiline äripartner. Kaiavere vutifarm ja tema kaks tütarfarmi lõpetasid oma tegevuse. 1993. a jäid tööle ainult Matjama vutifarm Tartumaal ja Rene Treieri väikefarm Äksis. Eesti vutikasvatus jõudis kolme aastaga madalseisu ja aastatepikkuse tööga loodud uut linnutõugu ähvardas oma kodumaal väljasuremine.
1996. a suleti Matjama farm ja eesti vuti genofond säilis ainult Rene Treieri väikefarmis.
Eesti vuti tänapäev
2001. a ostis Matjama farmi hooned Ülo Pullisaar ja rakendas juba 2002. aastaks tööle ¼ endisest farmi võimsusest. Nüüdseks on farmi nimeks saanud Järveotsa farm ja päevas toodetakse seal ca 12 000 muna. Hiljaaegu avati farmis euronõuetele vastav vuttide tapamaja.
Eesti vuti säilitamise ja edasise aretustöö koordineerimiseks käivitati vutikasvatuse programm "Eesti vutitõu geneetiliste ressursside taastamine aastail 2001-2006", millele
on koostatud järgnevateks aastateks ka jätkuprogramm. Programmi täitmisel kasutati alates 2001. a puhasaretust. Alates 2003. a hakati eesti vutitõu aretuses aga kasutama ristamist, mille eesmärgiks oli parandada eesti vuti lihaomadusi, kasvukiirust ja söödakasutust.
Kuivõrd eesti vutitõu loomisel said kord juba kõik need etapid läbitud, kaasa arvatud arvutiprogrammide koostamine ja arvutite kasutamine selektsioonitöös, ei tohiks eesti vuttide produktiivomaduste taastamise ja säilitamise programmi elluviimine olla väga raske.
Allikas: Ohustatud tõud. Põllumajandusministeerium, 2007.
