Eestile toovad praegused pakkumised igal juhul kahju
Seni on valitsuse esindajad kinnitanud, et põllumajandustoetused kuuluvad ühtekuuluvuspoliitika ja Euroopat ühendava taristu kõrval eelarveläbirääkimistel Eesti kolme prioriteedi hulka. Korduvalt on kinnitatud, et Eestil pole esimest, teist või kolmandat prioriteeti ja kõik kolm küsimust on valitsusele võrdselt tähtsad. Miski pole andnud seni põhjust selles väites kahelda.
Rahandusminister Jürgen Ligi lubas aga möödunud nädalal endale väljaütlemise, mis paneb kahtlema, kas lambanaha all pole tegelikult hunt peidus. Ligi ütles Postimehes: “Põllumajandustoetused ei ole Eesti esimene prioriteet, kuigi jääb selline mulje, sest seda toetab kõige häälekam huvigrupp.”
Kui Ligi väide vastab tõele ja seda seisukohta jagavad ka tema erakonnakaaslased ning läbirääkimiste võtmeisikud välisminister Paet ja peaminister Ansip, siis on see küll väga kurb, kuid igatahes hea teada.
Võib-olla olemegi viimase 20 aasta Eesti põllumajanduse reaalpoliitikat hästi teades olnud kõhklevad, kas valitsuse soov põllumajandussektorit aidata on ikka siiras. Nii oleme tõepoolest oma soovidest ja muredest häälekalt teada andnud.
Ilma top-up’ita toetuste kogusumma väheneb
Kuigi me ise ei saa teha otsuseid, võivad õiged otsused sündida vaid siis, kui selleks on piisavalt teadmisi. Kardan, et nii nagu Brüsselis on nappinud teadmisi Eesti põllumajanduse olukorrast ja vajadustest, võivad lünklikud olla ka meie juhtpoliitikute arusaamad eurokomisjoni pakkumisest Eesti põllumajandusele.
Ehkki paljude arvates saime juba ELiga liitumise lepingus Eesti põllumajandussektorile nigelad tingimused, läheb praegustele arvudele ja läbirääkimistelaual olevale pakkumisele otsa vaadates seis veel hullemaks.
Kõik poliitilised jõud on tunnistanud, et ebavõrdsed põllumajandustoetused moonutavad Eesti põllumeeste konkurentsitingimusi, ometi on kostmas hääli, et kui me isegi ei saavuta eelarveläbirääkimisel soovitud 75, 80 või 90% taset, siis Eesti põllumajandustoetused nagunii tõusevad.
Paraku ei vasta see tõele. Kui nõustume komisjoni esialgse pakkumisega, siis toetused järgmisel seitsmel aastal pigem langevad.
Kuna alates 2014. aastast ei tohi Eesti praeguste kavade kohaselt enam maksta riigieelarvest täiendavaid otsetoetusi (nn top-up’i), siis langevad komisjoni ettepaneku alusel meie toetused 2014. aastal, võrreldes käesoleva aastaga, 15,5%. Ka 2015. ja 2016. aastate otsetoetuse summa jääb tänavusest vastavalt 8,8% ja 2,1% madalamaks.
Seda küll kõik tunnistavad, aga konkreetseid lahendusi pole valitsejate suust seni kuulnud. Põllumajandusminister avaldas “Aasta põllumehe” konverentsil mõtet, et kui peame hakkama seda vahet riigieelarvest kompenseerima, tuleb see pensionide, õpetajate palkade jms arvelt.
Samas peab valitsus olukorra ühel või teisel moel lahendama, sest toetuste langus puudutab eelkõige just piimatootjaid ning teravilja- ja veisekasvatajaid ehk neid põllumehi, kes kindlustavad meie lauale kodumaise toidu.
Parim oleks muidugi, kui ELi institutsioonid suudaksid ise sellest ülikeerulisest toetuste arvutamise segapuntrast läbi närida ja vajalikud muudatused teha. Kui seda aga ei juhtu, pole valitsusjuhil võimalik Brüsselist naasta klauslita, mis lubaks Eestil alates 2014. aastast riigieelarvest maksta täiendavaid otsetoetusi.
Oleks tõeline kurioosum, kui just meie toidutootjate toetused kolmel lähiaastal top-up’i ärajäämise tõttu märgatavalt langevad, samas kui euroheina niitjate taskusse hakkab münte veerema hulga rohkem.
Liiga vähe on seni räägitud sellest, et komisjoni poolt Eestile pakutud 58% ELi keskmisest põhineb 2009. aasta maakasutusel ning see saavutatakse komisjoni kavade kohaselt alles 2017. aastal.
Inflatsioon sööb toetuste tõusu ära
Samas suurenes toetusalune pind aastatel 2004−2011 kokku pea 9% võrra, 818 443 hektarilt 891 506 hektarini. See teeb keskmiseks aastaseks põllumajandusmaa suurenemiseks 1,3%. Kui toetusalune maakasutus samas tempos kasvab (ruumi selleks on), jääbki otsetoetuste tipptase ühe hektari kohta jooksevhindades käesolevasse aastasse ning edaspidi toetus langeb.
Vaatame lähemalt otsa ka komisjoni pakkumisele järgmiseks seitsmeks aastaks. Kui aastatel 2007−2013 oli Eestil koos ELi rahaga õigus kokku maksta 800 miljonit eurot otsetoetusi, siis aastateks 2014−2020 pakub komisjon otsetoetuste kogumahuks jooksevhindades 891 miljonit eurot. Kasv on seega 11,4%. Võib tunduda ilus.
Kahjuks sööb inflatsioon halastamatult selle kasvu ära. Statistikaameti andmetel oli 2012. aasta oktoobris, võrreldes eelmise aasta oktoobriga, tarbijahinnaindeksi muutus 4,1%. Kui hinnad 4% aastas edasi rallivad, siis pakub komisjon meile reaalväärtuses järgmiseks seitsmeks aastaks pelgalt 731 miljonit eurot.
Samas, näiteks ka üsna realistliku 2,5protsendise tarbijahinnaindeksi iga-aastase muutuse korral jäävad põllumajandustoetused praegusest madalamaks, moodustades reaalväärtuses kokku 786 miljoni eurot.
Rohkem paindlikkust rohestamisel
Ühise põllumajanduspoliitika rahastamise reaalne vähenemine lõppeva perioodiga võrreldes on juba komisjoni ettepanekust teada tõsiasi. Kuigi seetõttu kannatavad ka need riigid, kus põllumajandustoetused on Eesti omadest suuremad, ei tohiks meie toetuste kogumaht reaalväärtuses mitte mingil juhul võrreldes praeguse perioodiga väheneda.
See on samas nii tagasihoidlik eesmärk, mida täiel rinnal Euroopa stabiilsusmehhanismidesse panustav liikmesriik oma põllumeeste üliebavõrdset olukorda arvestades endale tegelikult lubada ei saa. Seda enam et Eesti tingimused on nii mitmeski osas paljudest ELi riikidest erinevad.
Järgmise sammuna on põllumajandusministri ülesanne leida oma kolleegidega lahendused, kuidas suunata toetused tõsistele toidutootjatele ja lõpetada toetusraha raiskamine euroheina niitjatele.
Samuti ei saa nii väikese kogueelarve puhul eeldada, et meie tootjad suudaksid täita Eesti tingimustes totraid rohestamise nõudeid (sh 7% põllumaa tootmisest välja jätmise kohustus), millega tahetakse siduda ligi kolmandiku otsetoetuste maksmine.
