Eestisse on jõudnud sigade uus äge taud
“Meile tuli haigus sisse ühest farmist ostetud sigadega ja mitu katsegrupi kolmekümnest seast suri,” räägib Maalehele maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi nakkushaiguste osakonna juhataja Arvo Viltrop.
Viltropi sõnul iseloomustab haigust tugev kõhulahtisus, kusjuures haigestub kogu kari. Suremus võib olla koguni 10% sigadest, kõige enam just nooremate seas. Osa ellujäänuid aga kängub.
Haiguspildi järgi võib tegu olla viirusliku kõhulahtisusega, mis kannab sigade epizootilise diarröa nime.
“Praegu ei saa veel midagi kindlat väita, kuna Eestis puuduvad võimalused selle haiguse diagnoosimiseks,” tunnistab Viltrop. “Kui tegu on nimetatud tõvega, siis on Euroopas üldiselt levinud haigus nüüd ka Eestisse jõudnud.”
Sead laudavangistuses
Ka EKSEKO tootmisjuhi Mati Tuvi arvates on see haigus Eestis esimest korda. Vähemalt oma 20aastase praktika jooksul pole ta sellega veel kokku puutunud.
“Meil käis see tõbi üle kahest nuumafarmist, kokku on meil neid kakskümmend. Õnneks kergelt ja suurt laastamistööd ei teinud,” nendib Tuvi.
Tema sõnul sõltub laastamistöö ulatus karja immuunsüsteemist. Ohustatud on väiksemad ja nõrgemad loomad. Suurematel piirdub haigus paaripäevase kõhulahtisusega. Viirust aitavad läbi põdeda toetavad vahendid nagu vesi, elektrolüütide lahus, glükoos. Inimesele on haigus ohutu.
Seakasvataja Ermo Sepp Lääne-Virumaalt ütleb, et tema farmi pole see haigus jõudnud. Küll on teda hoiatanud veterinaarid ja aretusühistu konsulent. Peamiselt toob see sooltehaigus majanduslikku kahju. Ellujäänud sead kõhnuvad ja juurdekasv aeglustub. Sepp peab tähtsaks, et tootjad oleksid haigusest informeeritud.
Lääne-Virumaa veterinaarkeskuse juhataja Jüri Gustavsoni sõnul on ka nende maakonna seafarmides haigestumisi olnud, kindlad andmed on kolme farmi kohta.
Gustavsoni Jõgevamaa kolleegi Harles Kauba kinnitusel teavitati neid märtsi algul sigade tavapärasest suuremast surevusest Jõgevamaa ühes seafarmis. Nende kohale jõudes oli kari juba kliiniliselt tervenenud ning ülevaatusel haigeid sigu ei täheldatud.
Haigus olla kogu karja tabandanud 48 tunniga, hõlmas kõiki vanuserühmi ja kestis kolm päeva. Suremus ulatus farmis 10–12%ni.
“Võtsime karja sigadelt vereproovid. Vastuste järgi mingit erakordset ohtlikku tõbe ei olnud. Tulemuste laekumiseni farmist sigu välja viia ei lubatud,” märgib Kaup.
Parim abi on teavitamine
Maalehel oli kuuldustele Eestis levivast ägedast seahaigusest üsna keeruline kinnitust saada. Arusaadavalt ei kipu seakasvatajad oma farmis möllanud haigusest pajatama, ja kui, siis mitte oma nime all.
“Mul tappis haigus mõne päevaga 15% sigu, kogu kahju koos laipade äratoimetamise ja allesjäänud sigade kaalust alla võtmisega ulatub poole miljoni kroonini,” soostub Maalehes rääkima anonüümsust palunud, mitme tuhande suuruse seakarja omanik.
Mehe sõnul tuli talle haigus farmi kui välk selgest taevast. Vaevalt oli Väike-Maarja utiliseerimisauto oma sõidu farmi juurde teinud, kui varsti oli kogu kari siruli. Hiljem olla ta loomaarstidelt kuulnud, et haigus möllab mitmes maakonnas.
“Oleks ma sellega kursis olnud, oleksin karmimad ohutusabinõud tarvitusele võtnud,” arutleb kahjukannataja. Poolest miljonist ilma jäänud mees leiab, et kui ametiasutused ei tahagi mõnd haigust suure kella külge panna, siis seakasvatajatele tulnuks sellest kindlasti teada anda.
Veterinaar- ja toiduameti peadirektor Ago Pärtel ütles Maalehele, et tegu ei ole haigusega, millest loomakasvatajad peavad neid informeerima. “Haiguse tõrje ja profülaktika jääb loomapidaja ja veterinaararsti kommunikatsiooni ja koostöö objektiks.”
Maaülikooli nakkushaiguste osakonna juhataja Arvo Viltrop leiab aga, et kui karjas on massiline suremus, tuleks sellest veterinaarametile teada anda ning ohu võimalikkusest põhjalikult teavitada ka teisi loomakasvatajaid.
Epizootiline diarröa
(Porcine Epidemic Diarrhea ingl k)
- Sigade epizootiline diarröa on äge, väga nakkav, igas vanuses sigadel esinev koronaviroos, mida iseloomustub äge kõhulahtisus ja veetustumine.
- Haigus levis Euroopas 1969. aastal. Pärast seda on viirust olnud paljudes Euroopa maades, kuid ägedad puhangud esinevad harva.
- Nakkusallikaks on viirust eritavad haiged või haiguse inkubatsioonistaadiumis sead. Viirus eritub roojaga, ülekanne toimub otsese kontakti kaudu ning fekaalide vahendusel. Viirus kandub kergesti edasi ka saastunud rõivaste, inventari ja transpordivahenditega.
- Haiguse inkubatsioonistaadium kestab 1–4 päeva (tavaliselt 3–4). Peamine tunnus on vesine kõhulahtisus. Haiguse levik karjas on kiire.
- Raviks spetsiifilised vahendid puuduvad. Haigetele loomadele tagatakse vaba ligipääs joogiveele. Nuumsigadel vähendatakse ratsiooni 1–2 päevaks.
- Ennetamiseks rakendatakse profülaktika üldmeetmeid: desomatid, riiete vahetamine farmi sisenedes, haigete loomade eraldamine, võõraid farmi ei lasta.
Allikas: J. Alaots, T. Saar, A. Viltrop. “Eriepizootoloogia”. EMÜ, Tartu, 2006, 291 lk
