Kus ühistutesse liitunud metsaomanikud koos, kuuleb juttusid, kuidas ühel või teisel ühistul on plaan astuda välja Eesti Erametsaliidust. Seda tegigi hiljuti Eesti suurim metsaomanike organisatsioon, ligi 500 liikmega Põlva Metsaomanike Selts. Väljaastumisotsuse on teinud ka üle 150 liikmega Saare Valla Erametsaomanike Ühing.

Talumetsamajandajate viimatisel kokkutulekul räägiti kuluaarides, et nüüd on justkui sama otsustanud 370 liikmega Arved Viirlaiu Põhja-Eesti Metsaühistu ja Järvamaal tegutsev üle 130 liikmega MTÜ Minu Mets.

Vara rääkida

Kaks viimati mainitut pole siiski veel ametlikult liidust lahkumise sooviga välja tulnud.

“Üldkoosolek pole seda teemat arutanud. Rohkem sellest rääkida ei saa,” ütleb Arved Viirlaiu Põhja-Eesti Metsaühistu juhatuse esimees, pikalt Harjumaa metsanduse tugiisikuna tegutsenud Kalle Põld. Minu Metsa kontaktisik, Järvamaa metsanduse tugiisikuks olnud Ülle Läll ei soovi oma ühistu kohta levivat kuuldust kommenteerida.

2011. aastal astusid liidust välja Eesti järjepidevaim metsaühistu, 1992. aastal asutatud Rakvere Metsaühistu ja Viljandimaa Metsaselts. 2010. aastal oli väljaastujaks Tartumaal tegutsev Metsanduse Arendamise Ühing.

Väljaastumised ei tähenda, nagu juurdetulijaid poleks, ning samal ajal on kasvamas liitu kuuluvate ühistute liikmeskond. Keskendudes ainult lahkumistele, tekib küsimus: kas erametsaliidus on midagi lahti?

Olukord on olnud ju rahutu ka liidu n-ö kontoripoolel: 2012. aasta kevadel lahkus omal soovil juhatuse esimees Ando Eelmaa. Asemele valiti Taavi Ehrpais, kes oli nõus selles ametis olema vaid aasta, lootes, et selle ajaga jõuab teravalt päevakorral olnud uus jahiseadus Riigikokku. Tänavu kevadel vahetas Ehrpaisi juhatuse esimehe ametikohalt välja pikaaegne Hiiumaa metsanduse tugiisik ja Hiiumaa Metsaseltsi juhatuse esimees Aira Toss.

2012. aasta sügisel lahkus ametist liidu kauaaegne tegevjuht Ants Varblane, kelle asemel hakkas tööle praegune tegevdirektor Priit Põllumäe.

Kui laias laastus vaadata, võib tõesti olla, et väga pikalt ja väga aktiivselt uue jahiseaduse nimel võitlust pidava Eesti Erametsaliidu juhid väsisid. Kuid miks ühistud oma organisatsioonist lahkuvad?

Kommunikatsioon ja raha

“Mulle tundub, et liidus pole väga hästi aru saadud mittetulundusühingu mõistest,” ütleb lahkulöömise põhjustest rääkides Saare Valla Erametsaomanike Ühingu juhatuse liige Piret Kriisa. Ta viitab, et peapõhjus oli liikmete arvamusega mittearvestamine ja otsuste tegemine üle liikmete peade.

“Meie lahkumise ajendiks olid tugevad kommunikatsioonihäired,” räägib 2011 liidust lahkunud Viljandimaa Metsaseltsi juhatuse esimees Eha Valeikiene. Ta toob üheks näiteks, kuidas metsaselts saatis erametsaliitu ettepanekud liidu põhikirja muutmiseks, kuid ei saanud vastustki. “Seda juhtus pidevalt ja sellest tekkiski tunne, et kui meiega ei arvestata üldse, siis miks meilegi sellist organisatsiooni vaja on,” märgib Eha Valeikiene. Ta lisab, et põhjuseks olid ka raha puudutuvad muudatused – liikmemaksu teistsugune arvestus, mis maksusumma suureks kasvatas, ja keskkonnaministri määrus, mis seadis metsatoetuste saamise sõltuvusse ühistu liikmete arvust.

Eha Valeikiene rõhutab, et toetuste saamise sidumine ühistuliikmete arvuga, mis ministri määruse järgi pealegi aastati kasvama peaks, pole viljandlaste arvates õige. “Me ei saa aru, miks on vaja suurt ühistut, kus liikmed üksteist ei tunne. Miks on vaja ühistuid suureks sundida? Meile tundub, et see ei ole õige lähenemine metsaomanikule.”

Erametsategelased on märkinud, et samas võivad liidust lahkumise mõtted tekkida just suureks kasvanud ja ka majanduslikult tugevnenud ühistul.

“Jahiseaduse eelnõu arutelud oli protsess, mis inimesi tõepoolest palju kulutas, liitu kui organisatsiooni kurnas ja sisepingeid tekitas,” nendib Eesti Erametsaliidu praegune juhatuse esimees Aira Toss. Ta viitab ka teisele aspektile, mis võib-olla lisapingeid tõi – pikalt olid ametis maakondlikud metsanduse tugiisikud,
kellele riik pani väga suure vastutuse.

Ka ise tugiisikuna tegutsenud Aira Toss tunnistab, et suur koormus tõi kaasa läbipõlemisohu ja riski, et ei oska jaotada vastutust. “Ma ei räägi sellest pikemalt, vaid tahan ütelda, et pingeolukordades võib kergesti juhtuda, et üldpilt kaob silme eest ära. Peaksime teadvustama, et see on nüüd möödas, ka jahiseadus on vastu võetud ja meil tuleb edasi minna,” räägib Aira Toss.

Tuleb minna edasi

Neli kuud ametis olnud juhatuse esimees ütleb, et ta julgeb väita: tegelikult on seis hea. Ta põhjendab seda liidu juhatusega, kus on pühendunud inimesed, kes ei ole kinni oma isiklikes tahtmistes, ning tugeva kontoriga, kus tööl tublid noored inimesed, kes on oma hariduse saanud juba vabas Eestis.

Toss on suve jooksul suhelnud paljude metsaühistute inimestega. “Märkan, et tihti probleemid tulevad sellest, et nähakse küll erinevusi, aga ei nähta ühisosa teiste metsanduses tegutsejatega, ja sageli ollakse infopuuduses,” ütleb Toss, kes soovitab metsaomanikel rohkem jälgida liidu kodulehte (www.erametsaliit.ee).

“Ja tasub proovida leida seda ühisosa,” ütleb Aira Toss. “Kõige lihtsam on ju tagantkätt uks kinni lüüa, aga selline demonstratiivne lahkumine ei too lahendusi.”

Loo pealkiri on ajendatud erametsakeskuse juhatuse liikme Jaanus Auna jutust, kui ta kirjeldas, kuidas soomlased on ette võtnud metsaomanikele selgitada, miks esindusorganisatsiooni vaja on. Selgituseks on palmidega pilt, mille juures umbes selline tekst: Brüssel nõuab, et igasse Soome metsa istutataks palmipuud. Et seda ei juhtuks, on vaja organisatsiooni, kes metsaomanike huvide eest seisaks...



KOMMENTAAR

JAANUS AUN

Erametsakeskuse juhatuse liige

Eesti Erametsaliidu juhatuse esimees 2002–2006

Mind teeb kurvaks, et metsaomanikud ei suuda ühtsust hoida.

Metsandus on ühiskonnas nišiteema ja erametsandus selles veel väiksem nišiteema.

Kui selles toimub killustumine, ei tule see metsaomanike huvidele kuidagi kasuks.

See on muidugi iga ühistu enda otsustada, kui erametsaliidust välja astutakse, aga kui ühtset huvide kaitset pole, ei võeta metsaomanike huvisid riigi tasandil tõsiselt ja metsaomanik on kaotaja.

Miks keegi lahkub, peab küsima lahkujatelt, ja kindlasti on neil olemas konkreetsed argumendid, aga minu arust vahel ei saada ka ühistujuhtide tasandil aru huvide kaitse vajalikkusest. Tegelikult on ju majandusõiguslik keskkond Eestis metsaomaniku jaoks päris hea – õigusaktid on suhteliselt liberaalsed, toetusi on aastaid makstud ja seda võetakse juba täiesti iseenesest mõistetavana.

Aga tegelikult kas või nendesamade toetuste asjus käib konkurents teiste sektoritega. Kui oma hääl jääb nõrgemaks, siis jäädakse selles konkurentsis alla.

Mind on varem ka häirinud see, et osa metsaühistuid panustab huvide kaitsesse erametsaliidu kaudu ja osa jääb kõrvale, kuid hüvesid nauditakse koos.

Hüve all mõtlen kas või näiteks Natura toetust, kus käib selge konkurents põllumajandussektoriga. Kui esindusorganisatsioon suudab selgeks teha, et see on metsaomanikele oluline rahastus, ja kui riigi tasandil otsustatakse, et see raha tuleb, siis pole ju nii, et ainult need omanikud saavad, kes organisatsioonis on – toetus laieneb kõigile. See pole õiglane.

Häda on ka selles, et metsaühistud on paljus eestvedaja nägu. Kui temal tekib trots, on tal võimalik oma pettumust, vastumeelsust välja elada.

Arvan, et üldkoosolekul metsaomanikud, kes väljaastumise poolt kätt tõstavad, alati päris täpselt ei tea, milles seisneb nende huvide esindamine riiklikul tasandil.

Erametsaliit ei anna pragmaatilist, käega katsutavat kasu, ei maksa ise näiteks toetusraha jms.

Seetõttu tihti ei mõistetagi selle organisatsiooni tegelikku kasulikkust ja on lihtne poolt olla, kui juhtkond teeb ettepaneku liidust lahkuda.