Eksporti ergutaks põllumajandustoodangu töötlemine
Olukorda maailma toiduturul iseloomustab viimasel ajal suhteliselt kiire hinnatõus, mis vaesematele tarbijatele tähendab otseselt probleeme toidu kättesaadavusega.
Hinnatõus maailmaturul
Riikides, kus kulutused toidule moodustavad üldistes kulutustes väiksema osakaalu, ei mängi hinnatõus tarbijate jaoks aga erilist rolli. Näiteks USAs moodustasid kulutused toidule (ilma alkoholita) 2011. aastal vaid 6,7% leibkonna kulutustest, ELis 14,4%, Eestis 27,7% ja Venemaal 31,8%.
Toiduainete hinnatõusu põhjustena tuuakse välja nõudluse kasvu maailmaturul (rahvastiku arvu kasv, elujärje tõus), sisendite (eeskätt energia) hindade kasvu, toidutoorme kasutamist bioenergia tootmiseks, suuri ilmastiku anomaaliaid ja katastroofe, võimalikke spekulatsioone turgudel ning viimasel ajal aina enam kaubanduskettide üha suurenevat turujõudu, mis ühelt poolt dikteerib tarbijahindu ja teiselt poolt vähendab tootja osakaalu toodete lõpphinnas.
Põllumajandussaaduste turud on küll sageli ebastabiilsed, kuid pole mingit põhjust arvata, et ühiskonna arenedes inimesed loobuvad söömisest. Toit ei ole luksuskaup, mida tarbitakse vaid teatud sissetulekutaseme juures, toit on viimane, millest loobutakse. Rahvastiku arvu kasv ja elatustaseme tõus suurendavad nõudlust toidukaupadele maailmas tervikuna ning kindlasti omavad ka Eestis toodetud toidukaubad potentsiaali nende müügi kasvuks välisturgudel.
Põllumajandustoodete (kaupade kombineeritud nomenklatuuri grupid 1–24) väliskaubandusbilanss tervikuna on Eestis jätkuvalt negatiivne. 2012. aastal suurenes eksport võrreldes eelmise aastaga 14,5%, impordi kasv oli 9,3% ning väliskaubandusbilansi negatiivne saldo vähenes 14%. (Vaata graafik 1.)
Ehkki väliskaubandusbilansi negatiivne saldo näitab viimasel ajal vähenemise tendentsi, ei ole olukord siiski nii rõõmustav, kui esmapilgul tundub.
Eksporti veab joogitööstus
Põllumajandustoodete ekspordis olid 2012. aastal 19% osakaaluga esikohal alkohoolsed ja mittealkohoolsed joogid, siinjuures ligi 50% jookide ekspordist on konjaki ja viski osakaal, mis pole kindlasti Eestis valmistatud tooted. (Vaata graafik 2.)
Teisel kohal olid 2012. aastal põllumajandustoodete ekspordis kala ja kalatooted (16%), kuid ka siin võib hinnata eestimaiste toodete osakaaluks mitte enam kui kahte kolmandikku koguväärtusest.
Kolmandal kohal põllumajandustoodete ekspordis olid piim ja piimatooted (14%). Piima ja piimatooteid eksporditi 2012. aastal 165 miljoni euro eest. Eksport vähenes võrreldes 2011. aastaga 2%, lisaks on murettekitavaid arenguid eksporditavate kaupade nimistus. 2012. aastal eksporditi 156,8 tuhat tonni kondenseerimata piima (44% rohkem kui 2011. aastal), mis moodustas juba 22% piima kogutoodangust.
Eksporditud toorpiima keskmine hind langes samal ajal 12% võrreldes eelmise aastaga. Samas suurema lisandväärtusega piimatoodete (juust, lisanditega hapupiimatooted, piimarasvatooted, väikepakendis või, jäätis) eksport moodustas 2012. aastal 77,4 miljonit eurot ning jäi praktiliselt eelmise aasta tasemele.
Kogu piimasektori jätkusuutliku arengu seisukohalt oleks mõistlik, kui toorpiima väljaveo asemel suureneks kõrgema lisandväärtusega toodete eksport, mis võimaldab Eestisse jätta ka loodud lisandväärtuse, luua uusi töökohti ja kokkuvõttes saada töödeldud toote eksportimisel ka turult kõrgemat hinda.
2012. aasta alguses Vene Föderatsiooni rakendatud elussigade sisseveo keelu tõttu vähenes elussigade eksport Venemaale 212,3 tuhandelt 53,2 tuhandeni. Kokku eksporditi elussigu 35% vähem kui 2011. aastal ning kindlasti oli see negatiivse mõjuga seakasvatajate sissetulekutele.
Positiivseks tuleb lugeda aga samaaegset sealiha ekspordi kasvu, mille kogus suurenes 2012. aastal, võrreldes eelmise aastaga, 28%, sealhulgas Venemaale 3,5 korda.
Rekordiline teraviljasaak 2012. aastal suurendas tunduvalt teravilja eksporti – nisu eksporditi 251,2 tuh tonni ning eksporditud kogus oli 3,6 korda suurem kui eelmisel aastal. Tervikuna suurenes eksporditud teravilja ja teraviljatoodete kogus võrreldes 2011. aastaga
35,4%.
Kindlasti toetab teravilja ekspordi kasvu ka teraviljasektori suurem orienteeritus ühistegevusele.
Samal ajal tuleks analüüsida ja võimalik, et kriitiliselt hinnata olukorda, kus teraviljatootjad müüvad oma toodangu Eestist välja ja loomakasvatajad kurdavad, et neil ei ole võimalik söödavilja kohapeal osta ning omakorda impordivad teravilja. Tõenäoliselt saaks siin senisest enam omavahel koostööd teha.
Põllumajandustoodete ekspordis olid 2012. aastal esikohal naaberriigid – Soome (19,2%), Venemaa (19,1%), Läti (17,0%), Leedu (10,9%), moodustades kokku kaks kolmandikku kogu ekspordist.
Eestis toodetavad kogused on maailmaturul siiski suhteliselt väikesed ja seetõttu on see sageli takistuseks suurematele ja kaugematele turgudele minekuks. (Vaata graafik 3.)
Kokkuvõtteks peame tõdema, et kuigi Eesti põllumajandustoodete eksport on aasta-aastalt suurenenud, ei pruugi see alati näidata meie tootjate-töötlejate konkurentsivõime kasvu, kuna Eesti kaudu eksporditakse ka tooteid, mille päritolu on kuskil mujal.
Lahenduseks töötlemine
Ka tuleb tõsiselt mõelda selle üle, kas odava ja vähetöödeldud tooraine väljavedu on ikka see, mis meie arengule pikemas perspektiivis kasulik on. Pigem peame pöörama tähelepanu toorainele lisandväärtuse andmisele ja töödeldud toodete ekspordile.
Omaette küsimus on, milline tee valida näiteks piimasektoris – kas toota lihtsaid vähetöödeldud tooteid, mille hind on maailmaturul pidevas muutumises, või üritada siiski läbi lüüa kõrgema lisandväärtusega toodete turul, kus konkurents on karmim ja sisenemiskulud suured, kuid saadav hind ka kõrgem ja stabiilsem.
Ka peaksid senisest enam koostöökohti otsima teraviljatootjad ja loomakasvatajad ning lihatöötlejad, et ka teravilja asemel eksportida juba (töödeldud) lihatooteid. Seega tuleb igal sektoril põhjalikult analüüsida oma tugevusi ja nõrkusi ning olla paindlik ja innovaatiline oma toodangu pakkumisel nii sise- kui välisturgudel.
Taavi Kand
kaubanduse ja põllumajandussaadusi töötleva tööstuse osakonna juhataja
