Endine põllumees Ahto Vili: soovin nüüd saada heaks inimeseks
Torma POÜ on Eesti piimatootjate seas tuntud kõrge piimatoodangu ning tugeva geneetilise baasiga karja poolest. Nii tegi läinud aasta augustis Torma POÜ lehm Volga uue Eesti päevalüpsi rekordi – 87,1 kg.
Sellega löödi varasemat, samuti Torma karjas olnud lehma rekordit 2,5 kiloga. Torma ja selle senine osanik Ahto Vili on tuntud ka kui suur täppisviljeluse fänn ja arendaja.
Läinud pühapäeval oma 67. sünnipäeva tähistanud Torma POÜ üles ehitanud Vili märgib nüüd, mõni kuu pärast ettevõtte müüki, et miski siin maailmas pole igavene ja nii sai läbi ka tema aeg ettevõtte juhi ja osanikuna. Lepingujärgselt annab ta kõik kohustused üle käesoleva aasta 31. septembriks.
„Eks ma vaatasin kõigepealt passi ja siis peeglisse ja siis kohkusin ära,” viskab Ahto Vili villast, kui ajakirjanik uurib, miks ta oma hästi toimiva ettevõtte ära müüs.
„Aga ma usun, et Torma POÜ on nüüd heades kätes. Kartus väliskapitali ees on minu meelest pseudohirm. Kui vaadata, palju Wolfgang Leitner on maa kokkuostmise kõrval ka Eesti põllumajandusse investeerinud, siis see näitab, et ta on siin ikka tõsine tegija.”
Vili räägib, et 2009. aastal valminud, toona uus ja moodne karjalaut on tänaseks nii moraalselt kui füüsiliselt maha käinud. Agrofirma vajab uut lauta ja Vili kinnitab, et ega ta midagi uue rahastaja ees varjanud, lisades, et kahju Torma sellest omanikuvahetusest kindlasti ei saa.
„Kui ma olnuks paarkümmend aastat noorem, oleksin selle investeeringu ilmselt ise teinud. Nüüd aga tuleb tunnistada, et maailm on ju silmakirjalik – kui sulle öeldakse, et oled suur, ilus ja tubli, tuleb teatud eas hakata sellesse eelarvamusega suhtuma. Kõige valusam, kui sulle jalaga antakse,” arutleb ta.
„Ka mina oleksin selle raha võtnud ikkagi laenuna Rootsi pangast. Kapital riigipiire ei tunne ja eks igaüks võib enda jaoks selgeks mõelda, kas see piiritagune raha on nüüd mingi õnnetooja või mis. Pigem võiks küsida, miks ostjad ei olnud eestlased. Raha selleks jaguks ju ka siin, pigem on asi mõtlemises kinni.”
Päris rantjeepõlve Ahto Vili siiski pidama ei jää. Küll on aga nüüd aega tegeleda asjadega, mis tõeliselt hinge kosutavad. Teoksil on piimakarja söötmisprojekt koos Eesti maaülikooliga ja muudki.
„Kõigepealt tahan saada heaks inimeseks. Selles mõttes, et ega see ärimees ja firmajuht ei ole ju mingi hea inimene ja küllap mindki on peetud Torma kandi kõige suuremaks seaks,” on ta enda suhtes irooniline.
