Entomoloog Heino Õunap: Mõne kahjuri võid taskus koju tuua

Kuni kestab üleilmne kaubavahetus, liiguvad mandrilt mandrile ka putukad ja seened, kesuues paigas võivad terved
metsad laastada, räägib Keskkonnateabe Keskuse metsakaitse osakonna juhataja Heino Õunap.

Juuni alguses oli Tallinnas rahvusvaheline ohtlikele metsakahjustajatele keskenduv seminar, mis oli erakordne osavõtjate poolest. Mis teid kõige rohkem üllatas?

Koos olid taimekaitse esindajad kõikidest endistest N Liidu vabariikidest, välja arvatud Turkmeenia. Lisaks oli kohal Türgi. Taimekaitse jaguneb metsakaitseks ja selleks pooleks, millega meil tegeleb põllumajandusamet. Mind üllatas, et mõne riigi puhul said need kaks poolt omavahel esimest korda kokku - koostööd ei ole.

Kuidas see Eestis on?

Meil on koostöö päris hea ja see puudutab just neid ohtlikke metsakahjustajaid, kes enamasti levivad inimeste abil. Need liigid on kirjas Euroopa ja Vahemere maade taimekaitseorganisatsiooni EPPO ohtlike taimekahjustajate nimestikus. Nende avastamiseks, monitooringuks ja tõrjeks on kehtestatud ranged reeglid.

Kes selle peale tuli, et endised N Liidu maad kokku kutsuda?

Korraldajateks olid ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsioon FAO ning EPPO. Viimase uus peadirektor on lätlane. Sekretariaadis on pikka aega töötanud üks Moskvast pärit mees. Oletan, et see mõte tuli neilt.

Mis seis kahjuritega sel suurel alal on?

See on piirkonniti väga erinev - lõuna pool ohustavad metsi ühed liigid, põhja pool teised. Erinevusi tingib ka see, kuidas kusagil on taimekaitsesüsteem üles ehitatud. Paljudes endistes nõukogude vabariikides tegelevad metsakaitsega, nagu vanasti meilgi, metsamajandid, kus selleks on arvukas personal.

Kui palju inimesi Eestis metsakaitsega tegeleb?

Arvu ei oska ütelda, sest sellega tegeldakse ka muu kõrvalt. Need inimesed töötavad Keskkonnateabe Keskuses ja keskkonnaametis. Kui erametsaomanik kahjustusest märku annab, siis see pool on keskkonnaameti rida, välja arvatud PRIA toetusega metsastatud endised põllumaad, mis on meie kontrollida.

Meie tegeleme veel ohtlike kahjuritega ja püüame silma peal hoida nendel siinsetel liikidel, kes massilist kahjustust võivad tekitada - eelkõige kuuse-kooreürask, aga ka külmavaksik, männivaksik, viimastel aastatel nõmme-võrgendivaablane, ka punakas männivaablane jt.

Tunneme, et meid on selleks kõigeks liiga vähe, sest suurema osa me ajast võtab hoopis metsaseire. Näiteks nõmme-võrgendivaablase kahjustus Saaremaal on leitud just seirel.

Missuguseid uusi kahjustajaid karta endise N Liidu alalt?

Võib-olla üks hundlane, mardikas, kes kahjustab saarepuid ja keda Moskva on täis. Vene kolleegid ütlesid, et saar pole kuigi tähtis puu ja hundlasega tegelemiseks ei jätku aega. Jõud läheb siberi kedrikule, kes sööb aastas sadu tuhandeid hektareid männikuid paljaks.

Piirkonniti, eriti lõuna pool, on teisi kahjureid, kes suurtel aladel metsa söövad.

Meile võivad need liigid sattuda eelkõige inimese kaasabil. Moskva hundlasel, kes on väike väga hästi lendav mardikas, piisaks maanduda mõnele Eestisse tulevale kaubarongile. Kui ta juhtub olema viljastatud emane, siis ongi liik ka meil olemas.

Iseasi muidugi, kas tal oleks siin midagi teha, kuna meil saart saaresurma kahjustuse tõttu kohati enam polegi. Lääne- ja Loode-Eestis on saarega väga halvad lood.

Kole elukas on veel siberi kedrik, kes ka levib lääne poole.

Osa liike, kes meie metsi ohustada võivad, lähenevad oma leviala laiendades aga hoopis lõuna poolt. Üks neist on näiteks käsnalainelane, kelle kahjustused Poola ja Leedu männikutes olid juba 1980. aastatel päris tavalised. Paari aasta eest raiuti esimene käsnalainelase kahjustatud metsatükk maha Lätis Liepāja lähistel. Umbes samal ajal leiti esimesed liblikad ka Eestist.

Keda meil eriti ohtlikest kahjustajatest nähtud on?

Senised leiud on õnneks olnud üksikjuhtumid. Näiteks tamme-äkksurm, mida leiti Hollandist sisse toodud rododendronilt.

Punavöötaudi ja pruunvöötaudi on meil leitud metsas kasvavatelt mändidelt, aga need okkaid kahjustavad seened on loetud ohtlikuks kahjustajaks just paljundusmaterjali puhul. Nakatunud taimi ei tohi müüa, vaid tuleb hävitada. Õnneks Eesti taimlatesse need haigused jõudnud ei ole.

Üks hull elukas on veel Ameerika päritolu männi-laguuss, kes põhjustab puu hukku kümmekonna männiliigi puhul. Euroopas on ta olemas Portugalis, Eestis on leitud kaks korda, aga mitte metsast, vaid USAst toodud kauba pakkematerjalist.

Meile päris lähedalt, Leedust, on leitud hiina-sikku ja aasia-sikku, kes kahjustavad lehtpuid, kusjuures hiina-sikk asustab puu juurekaela piirkonda ja aasia-sikk puu tüveosa kõrgemalt - kahjustatud puud kuivavad.

Hiinast pärit sikku on leitud bonsaitaimedest. Sikk muneb taimele ning ta väike vastne tungib koore alla ja puitu nii, et mingit avaust pole nähagi. Kui ükskord nukust valmik välja tuleb, ronib ta taimest välja ja nõnda ta Euroopasse satub.

Mida tuleks ette võtta?

Juhul kui mõni liik tuleb meile Kesk-Euroopast Poola, Leedu ja Läti kaudu ise levides, siis meil polegi midagi teha. Üldiselt tuleb nii leviva kahjustajaga kaasa ka looduslikke vaenlasi ja see on teine asi.

Kui ohtlik liik satub inimese abil kuhugi, kus tal looduslikke vaenlasi pole, võib ta plahvatuslikult laiali minna. Aga kui selliseid liike leitaks siin kusagil vähesel arvul, võib õnnestuda vastavate võtetega ta veel likvideerida.

Järelikult peab õppima neid liike tundma ja tõrjuma.

Jah, aga igal pool on olukord erinev, oleneb kliimatingimustest ja kohalikest oludest. Näiteks selle koledasti kardetud männi-laguussi puhul ei teata, kui kaugel Põhja-Ameerikas tema levikupiir on, sest seal ta mändide hukkumist ei põhjusta - mingil põhjusel käitub põhjas ja lõunas erinevalt.

Praeguste teadmiste järgi arvatakse, et Euroopas peaks umbes Saksamaa kohalt minema läbi piir, millest lõuna pool männid hukkuks ja põhja pool ei
hukkuks.

Meil ta tõenäoliselt männi surma ei põhjustaks, aga ta olemasolu paneks suure põntsu meie ekspordile - kõik okaspuit, mis siit välja läheb, peaks olema termiliselt töödeldud, kuumutatud vähemalt 56 kraadini vähemalt poole tunni jooksul. See oleks kohutavalt kallis.

Paar aastat tagasi leiti see elukas ka Hispaanias ühelt puult. Tõrjeks raiuti maha puu ja ka ümbruskonnas tehti plats puhtaks. Aga Portugalis suhtutakse eraomandusse teisiti, seal ei ole ühelgi inspektoril õigust eravaldusesse jalga tõsta. On täielikult maaomaniku otsustada, kas ta raiub kahjustatud puu maha või mitte.

Päris kõhe - putukate ja seente tõrjeks ju metsale müüri ette ei ehita.

Võõrliikide levimine on globaliseerumise kaasnähtus. Tohutud kaubavood liiguvad, rongid, laevad, lennukid... Mõni liik ei lähe levima, aga mõne kahjuri võid vaata et taskus kogemata koju kaasa tuua.

EPPO juures käivad koos taimekaitseeksperdid, kes hindavad, kas ja kuidas mingi ohtlik liik võib liikuda, kus ta võib püsima jääda, kus massiliselt sigida, mis abinõud aitaks jne. Eri riikide spetsialistid annavad hinnanguid oma kogemuse põhjal, mingit targemat nõu pole kuskiltki võtta.

Mul kasvab aias väike saarepuu. Kas võiksin loota, et saaresurm teda üles ei leia?

Seda loota põhjust ei ole. Üks Taani spetsialist leidis, et umbes 1,5 protsenti saartest on sellele haigusele resistentsed.

Ma soovitaksin Eesti metsaomanikel jätta raiealal terved saared kasvama - äkki just need ja nende järglased on sellised, kellele saaresurm külge ei hakka.