Erametsakeskus saab kümneseks
Soomlaste Metsäliitto staažikas ametimees Kalevi Mikkonen ütleb, et ta vaatab küll SA Erametsakeskuse kui oma lapse peale. Teine mees, kes võiks sihtasutust oma lapseks pidada - Toomas Krevald -, on kahjuks meie hulgast 2006. aastal lahkunud.
Asjaosalisi oli muidugi veel palju, ent otsustavaks võis saada see, et ettevõtmist toetas PHARE programm, mis Euroopa Liidus oli ellu kutsutud tulevasi liikmesriike ELi eluks ette valmistama.
Teed ristusid
Riigi metsatoetuste sihtasutusest unistati 1990. aastatel mitmel pool. Kui üritada taastada Toomas Krevaldi tookordset mõtete liikumise suunda, siis näib, et idee võis hakata arenema 1996. aasta paiku, kui Krevald ASi Metsind töötajana tegutses Võrumaal ning puutus kokku Võrumaa talupidajate liidu ja talumetsadega.
Sealt pinnalt võisid tekkida mõtted puidu ühismüügist ja vastsete metsaomanike nõustamisest-koolitamisest.
Samal ajal tegutses Krevald ka Eesti Erametsaliidus, oli juhatuses ja lühemat aega juhatuse esimees. Erametsanduse toetamise süsteem oli tol ajal erametsaliidu tegelaste üks peateemasid.
Samal ajal mõtlesid Eesti metsade, metsaomanike ja puidu peale soomlased. Eestis olid olemas esimesed soomlaste puiduvarumisega tegelevad firmad ja asutamisel oli saeveski Reopalus Järvamaal.
Metsäliitto juhid olid asjast nii huvitatud, et 1997. aasta septembris komandeeriti Kalevi Mikkonen Tallinna, abistama Balti riikide, esmajärjekorras Eesti erametsandust.
"Tolleaegse Metsindi juhi Raimo Mäkeläga ja Toomas Krevaldiga hakkasime mõtlema, kuidas täpselt edasi minna," jutustas hiljuti Eestis külas käinud Mikkonen.
Et ettevõtmise alustamiseks raha saada, valiti PHARE programmi tee. Mikkoneni abi oli selles mõttes hädavajalik, et Eestis polnud tollal sellist projektide kirjutamise ja Euroopa-suhtluse kogemust, nagu on praegu.
Võru osalusel
PHARE projekt tingis rahvusvahelisuse, regionaalsuse ja piiridega seotuse (raha küsiti PHARE piiriülese koostöö programmist). Võru maavalitsus tuli Mikkoneni sõnul mängu Toomas Krevaldi kaudu, kes võrulasi tundis. Teine määrav tegur oli, et Võrumaa on piiriäärne maakond.
Soomest tuli projekti osaliseks Kiikala vald, Mikkoneni sõnul puhtalt seetõttu, et Kiikala valla volikogu esimees oli Metsäliitto juhatuse esimees Arimo Uusitalo.
"Täiesti selge, et projekti omaosaluse poolel oli sponsoriks Metsäliitto," meenutas Kalevi Mikkonen. Tänapäevaste projektidega võrreldes oli
PHARE (rahastus 80%, omaosalus 20%) oma lihtsam - omaosalust sai maksta tööpanusega. Seda kasutasid just eestlased. Metsäliitto sponsorlus seisnes selles, et projektiga seotud soomlastele maksti Metsäliitto taskust palka.
Projekti rahataotlus esitati PHARE-le 1998. aasta kevadel, jah-sõna tuli suvel ja esimene rahasaadetis detsembrikuus. Ametlikult kestis PHARE projekt 1998. aasta 9. novembrist 2000. aasta 8. maini.
Algusaegade Erametsakeskus reklaamis end lausega "Pideva tulu saladus". Nüüdsest Erametsakeskusest erines toonane asutus selle poolest, et pani põhirõhu erametsanduse teenuste pakkumisele ja arendamisele.
Riigi metsatoetuste süsteem ootas alles loomist. See, et projektipaberite järgi loodi keskus justkui eelkõige Võrumaa metsaomanike jaoks, on petlik. Võrumaad oli vaja rõhutada projektitingimuste pärast, tegelikult oli algusest peale mõttes asutada üleriigiline süsteem.
PHARE projekt seoti soomlaste Uudenmaa ametikooli INTERREGi projektiga, mis võimaldas lisaks Eesti metsaettevõtjaid koolitada. See Soome INTERREGi ettevõtmine oli ellu kutsutud metsateenuste arendamiseks.
Kõige raskemad kuud
Aastast 1998 projektimeeskonnaga ühinenud Jaanus Aun (tollal juuratudeng, nüüd Erametsakeskuse juhatuse liige) meenutas, et kõige raskem aeg oli pärast 2000. aasta maikuud, kui projekt oli läbi ja tuli ise hakkama saada.
Raskeim aeg kestis kolm kuud. 2000. a sügisel komplekteeriti vahepeal ka mujalt tööd otsinud meeskond uuesti.
Tollel hetkel tegutses juhatajana Toomas Krevald, asjaajajana Maret Parv, juriidilise konsultandina Jaanus Aun ning metsakonsultantidena Andres Orula, Jaanus Kalviste ja Jüri Peetrimäe.