“Rõõm tõdeda, et seemnest, mis sai mulda pandud, on midagi ikka kasvanud ja arenenud,” ütles Polli.

Aeg on liitu päris palju muutnud. Organiseerunud metsaomanikke on rohkem ja erinevus on kas või seegi, et enam ei ole liidu liikmeteks üksikisikud, vaid metsaomanike organisatsioonid. Veidi tundub, et see on kahandanud liidus olijate ühistunnet, millesse kohati tõmmatakse lahkjooni, näiteks üksikisikute ja ettevõtete või teistmoodi “meie” ja “teie” vahele.

Üks suurimaid erinevusi on, et 1990. aastate erametsaliikumine oli kindlas usus, et metsaomanike organisatsioonidel peaks olema ka oma puidutöötlusettevõtted. See tänapäeval enam jutuks pole. Ühiskonnauurija Andrus Ristkok on ühes oma töös sellele ekstra tähelepanu juhtinud, küsides, kuhu metsaomanike toonane ettevõtlik ind on kadunud.