Erametsasõber 2008: Kas või kursus kuluks ära
Olen 1988. aastast, taluseaduse rakendamisest peale püüdnud värskeid metsaomanikke juhtida metsakasvatuse teele. See on sundinud iseennastki end pidevalt täiendama. Metsakasvatus on nii loominguline tegevus, et ka pikki aastakümneid sellega tegeldes on võimalik ikka ja jälle midagi juurde õppida.
Algul oli uute metsaomanike huvi palju suurem. Nüüd sunnib karm tegelikkus vaatama metsale rohkem kui lisatuluallikale. Kuigi see pole valdav, juhtub ikka õppepäevadel, et pööratakse ukselt tagasi, kui selgub, et seekord toetustest ei räägita.
Üllatab, kui vähe on neid omanikke, kes teadlikult kujundavad raietega oma metsa tulevikumetsaks. Harvendusraie mõiste on devalveerunud. Enamik saab sellest aru nii, et raiudes ei tohi puistu täius langeda alla lubatava. Tegelikult on harvendusraie ju hooldusraie, s.t objekt peab hooldamise kaudu muutuma paremaks kui oli enne.
Metsas tähendab see, et pärast hooldusraiet peab vähemalt puistu keskmine rinnasdiameeter olema suurem kui enne hooldust. Tegelikkuses leiab selliseid tõelisi harvendusraieid umbes 20% raielankidel. Enamasti ohverdatakse vähemalt pool tulevikupuudest kohe saadava raha nimel.
Kui jäetakse raiumata allajäänud ja tarbesse mitteminevad puud, paistab puistu
eemalt siiski küllalt tihe, nii et inspektsiooniga probleeme ei teki. Seetõttu on hirm mõelda, mis juhtuks, kui kogu mets erastataks. Arvan, et täiendavalt võiks metsa erastada ainult nendele metsaomanikele, kes on saanud metsakasvatusliku väljaõppe.
Riiklikult poolelt
Paar tähelepanekut mõnest metsapoliitika väljundist. Minister, kelle heas tahtes ma ei kahtle, on kinnitanud, et riigimetsi ei erastata, seda keelavat vastav paragrahv metsaseaduses. See on lapsus. Olukorras, kus peaaegu igal aastal tuleb uus metsaseadus, ei takista piisava poliitise surve korral miski seda paragrahvi välja jätmast. RMK nõukogu liikmed võiksid oma arvamuse metsakasutamisest edastada spetsialisti kaudu. Mõnda mõtteavaldust on piinlik kuulata. Näiteks teatas üks metsapoliitik hiljuti sõna-sõnalt: "Me teame näiteks, et metsas ei tohi üksteise kõrvalt palju puid välja raiuda."
Ka raievanuste pidev muutumise trend on mõtlemapanev. Vähesed mäletavad, et 30 aastat tagasi oli männi raievanus keskkonnakaitse seisukohalt kõige väärtuslikumates puistutes VI vanuseklass, s.t kuni 120 aastat. Ja selliseid puistuid oli riigimetsas lausa 60%. Kahtemata on need enamikus nüüdseks otsas.
Eesti metsade kasvukäiku on pea 150 aastat uuritud ja tulemused fikseeritud. Sellest hoolimata minnakse kasvukäigupõhiselt raievanuselt ja -mahult mängleva kergusega üle hoopis nõudluspõhisele raievanusele.
Tulevikus võib see tugevalt muuta metsade bioloogilist mitmekesisust ja tasakaalu negatiivses suunas.
Näiteks 2000-2002 määratud kuuse- ja haavakooslusega vääriselupaikadest on vähemalt Läänemaa erametsades maha raiutud umbes pooled. Kust siis tuleb tulevikus täiendust vanadele puistutele? Paljud liigid hakkavad asustama alles 100-120aastasi puistuid.
Minu arvamust on tihti küsitud ka riigimetsa metsavahi ameti kaotamise kohta. Arvan, et nn elavjõuta ühtegi lahingut ei võideta. Nii ei asenda ka metsavalves inimesi ükski elektrooniline seade.
Üldse ei saa aru, kuidas praegu metsatulekahjud avastamise momendil saavad olla juba paarkümmend või paarsada hektarit suured. Kui 30 aastat tagasi tulekahju oli läinud üle 2 ha, oli metsavahil kuri karjas.
Tasapisi areneb
Juba pannakse ametisse saarevahte ja loodusvahte, küllap tulevad varsti tagasi ka muud vahid. Sest pole mõtet kulutada miljon krooni päevas hiigeltulekahjude kustutamiseks, kui märksa väiksema rahaga aastas saaks tööle panna paar inimest, kes metsades puhkajate seas korda peaks.
Võib tunduda, et näen metsanduses liiga palju negatiivset. Tegelikult on piisavalt palju ka head. Näiteks on hea, et üha rohkem metsaomanikke on aru saanud noorendike hooldamise tähtsusest. Küllap hakkab elujärje paranemisega õigemaks muutuma ka arusaamine harvendusraiest.
Hiljuti olid õppepäevad Natura 2000 toetuse taotlejaile, kellele väljaõpe oli kohustuslik toetuse saamise eeltingimus. Siit tekkis mõte, et kas ei peaks kogu Erametsakeskuse toetuste süsteemi üles ehitama selliselt, et taotlejad kas või ühe-kahepäevastel kursustel omandaksid teadmisi metsakasvatuse alustest.
Unarusse on jäänud 1999. aastal lehtpuuprojektiga rajatud näidisalad. Paljud tükid vajavad uuendamist või taastamist. Seda saaksid edukalt teha metsaühistud, et näidata oma liikmetele õigete metsakasvatuslike võtete rakendamist. Enda kogemustest tean, kuis paljud mõistavadki alles näidisalal, et metsa saab kasvatada oma tahtmise järgi.
LEMBITU TARANG, metsakonsulent, erametsasõber 2008
*Kirjutis on lühendatud variant ettekandest, mis koostatud erametsasõbra tiitli saamise puhuks, ent mis jäi ette kandmata, kuna Tarang ei saanud tiitli pidulikul üleandmisel osaleda. Täisteksti leiab siit.