Eristumine on edu pant
Kolts on seda mitmel korral omal nahal tunda saanud. Kümme aastat tagasi, kui ta otsis, mida oma saja hektari suuruses talus tootma hakata, oli selge, et sellisel pinnal ei tasu teraviljakasvatus ennast ära. Kuna marjakasvatus oli Eestis juba toona kehvas seisus, nägi mees oma turunišši.
“Selleks et teistest eristuda, hakkasin mahedaks,” räägib Edgar Kolts. Alustuseks osteti 10 000 musta ja ligi 4000 punase sõstra taime ning rajati mahesõstraistandus. Mõte oli marju kasvatada ja need kokkuostjale müüa. Selline tegevus jäi aga napiks, kuna järgmisel aastal pärast esimest saaki ujutati Eesti turg üle odava Poola marjaga.
“Pidin korjajatele maksma rohkem kui maksis Poola mari,” meenutab talunik. “Ahastasin aasta aega, et mida marjaga teha.”
Nii sai alguse mahla- ja moositootmine. Pealegi avastati, et külm-pressitud mahla kvaliteet on tunduvalt parem kui aurutamise puhul. Edasi tuli marjakrõpsude tootmine, mille tehnoloogia on kohapeal välja mõeldud ja vajalikud seadmed ise ehitatud.
Mahe on ka mets
Kolts oli esimene Eestis, kes taotles metsa mahedaks tunnustamist, et sealt korjatud mustikad ja pohlad oleksid ka paberite järgi mahedad. Ta tunnistab, et see protsess läks ääretult valulikult, kuid praeguseks on 150 000 hektarit ehk kogu riigimets Põlva-, Võru- ja Valgamaal
mahemets.
Küll aga teeb ettevõtjale muret seadusesse kirjutatud nõue, et ta peab iga marjakorjajaga sõlmima eraldi lepingu selle kohta, et marjad pärinevad ikka mahemetsast. Aastas kokku ostetava 50 000 kilo puhul on see väga tülikas, kuna enamasti tuuakse marju kümne kilo kaupa.
Algul müüdi oma toodangut peamiselt laatadel ja Edgar Kolts tunnistab, et kui 10 pudelit mahla õnnestus maha müüa, oli selle üle suur heameel. Ketipoodidesse ei õnnestunud aga väiketootjal algul pääseda. “Suurte poodide jutul käisin nagu kerjus, müts näpus,” meenutab ta.
Soojem vastuvõtt oli Tartu kaubamajas. “Kui läksin sinna oma plastpudelis mahlaga, kus oli oma printerist välja lastud etikett peal, öeldi, et kaup on huvitav, aga pakendiga tuleks midagi ette võtta,” räägib ettevõtja.
Ta võttis soovitusi kuulda, hakkas mahla villima klaaspudelisse, lasi ka värvilised etiketid peale ning Taarapõllu talu kraam leidis koha esmalt Tartu kaubamaja riiulitel ja ajapikku riburada ka suurtes ketipoodides, rääkimata mahekauplustest.
Pika vinnaga eksport
Nüüd kipub aga Eesti turg väikseks jääma ja kiigatakse piiri taha. Aasta tagasi hakati rohkem ekspordi suunal tegutsema. Mullu käidi Kölnis messil, et näha, missugune on analoogsete toodete tase.
“Saime kindlust, et võime oma kaubaga välja minna küll,” on Kolts rahul. Nii mindi messile Pariisi, Riiga, Amsterdami ja Göteborgi. Igal pool said marjakrõpsud tunnustuse osaliseks ja riburada on tekkinud ka kontakte sealsete edasimüüjatega. Lisaks saadi kindlustunne, et Taarapõllu talu marjakrõpsude sarnast toodet ei tehta üheski riigis.
“Eksport on pika vinnaga. Ilmselt tuleb aasta-kaks kõva tööd teha, enne kui tulemused tulevad,” märgib mees, kes viis tootmise senise füüsilisest isikust ettevõtja vormi alt osaühingusse, kuna FIE on välismaal suhteliselt tundmatu nähtus.
Praegu müüakse oma toodangut vähesel määral Soome, Taani ja Lätti, proovipartiid on saadetud Jaapanisse ja Moskvasse.
Praegu kasvatatakse oma talus maasikat, vaarikat, musta sõstart, astelpaju, rabarberit ja maitsetaimi. Plaan on kogu tooraine ise kasvatada ja selleks rajada korralik aiand. “Kui saad asja otsast lõpuni ise teha, siis seda kasulikum see on ja ka lõpptoode on parem,” ütleb Edgar Kolts, lisades, et see ei ole tema leiutatud tõde, vaid seda räägivad kõik majandusteadlased.
Praegu kasutatakse alla 50% võimsusest, aga kui saaks turustuse ka ekspordi suunal käima, siis võiks kõike rohkem toota. “Kui tahad midagi teha, siis see oleneb sinu tarkusest ja ettevõtlikkusest,” on Taarapõllu talu peremees veendunud.
