Esimene vasikas ei pea aia taha minema
Paljud eestlased suhtuvad juba vanast ajast mullika vasikasse eelarvamusega ja ilmselt jääb see nii ka edaspidi. Suuremates piimakarjakasvatusega riikides on arvamus sootuks teine, sest just mullikast sündinud vasika toodang ja areng näitab, kas ta saab heaks lehmaks või mitte.
Näiteks suguselekteeritud sperma kasutamisel on mõistlik seda just mullikatel kasutada, sest nad on tugevamad ja vastupidavamad igasugustele keskkonna- ja söödaprobleemidele. Mullikatel on ka vähem jalaprobleeme, mis on üks suuremaid karjast väljamineku põhjusi. Karja taastootmise seisukohalt on kõik see ääretult tähtis.
Vähestes Eesti suuremates karjades suhtutakse vasikakasvatusse juba teisiti, kuid kahjuks ei alustatud Eesti piimakarja kaasajastamist mitte lastetoast (vasikate elutingimuste parandamisega), vaid elutoast (lehmade elutingimuste parandamisega).
Arvestades tänapäeva lehma eluiga, on iga vasikas ääretult tähtis ja probleeme tuleb hakata ennetama, mitte kõrvaldama. Siiski juhtub tihti, et vasikakasvatusse jäetakse piisavalt panustamata või ei panustata üldse.
Mullikas peab karjaga harjuma
Mullika peab tooma karja vähemalt kaks nädalat enne loodetavat poegimist, parem veelgi varem. Sest on vaja, et ka mullika ternespiimas tekiksid antikehad kõikidele karjas olevatele patogeenidele. Nendele tekivad antikehad ainult siis, kui mullikas puutub nende patogeenidega kokku.
Anda tuleks kõrgete vitamiinidega mineraali – nii suureneb mullika immuunsus ja saab tuge ka vasika immuunsus.
Kui vajalike antikehade hulk pole ema piimas piisav, on vasikas vastuvõtlikum ja nõrgem kõikide stressorite ja haigusetekitajate suhtes.
Juhul kui on teada, et antikehade hulk on mullika piimas madal, võiks vastsündinud vasikale anda esimesel jootmisel vana lehma ternest, mis on sügavkülmast võetud ja üles soojendatud 42 kraadini.
Karja varem toomisel on ka see mõte, et mullikas harjuks karja struktuuriga ega tunneks end hiljem tõrjutuna.
Vasikat ei tohi üle joota
Mullika vasikad on sageli väiksemad kui lehma vasikad ja vasika soolestiku maht 5% kogu vasika kaalust.
Vasika keskmine sünnikaal on 35–45 kg. Mullika vasikas kaalub aga sageli 25–30 kg, millest 5% on 1–1,5. Sellepärast ei tohigi vasikale korraga üle 1 liitri piima anda. Joota tuleks 4–6 korda päevas ja hoida vähemalt kaks tundi vahet. Kuna piim seedub libedikus, pole seda venitada mõtet. Aga venitame just sellega, kui anname palju piima.
Kui me joodame üle selle mahu esimestel elupäevadel, ei mahu see piim ära ja satub libedikku jõudmise asemel hoopis vatsa. Seal piim ei seedu ja algab roiskumine – tekib tõsine kõhulahtisus, mis võib lõppeda ka surmaga.
Kindlasti aga tekitab see sooltepõletiku ja seetõttu langeb tõsiselt ka imikvasika immuunsus. Vasika vastupanuvõime saab kahjustada ning seda looma kahjustavad ka lihtsamad keskkondlikud patogeenid. Vasikate esimeste elunädalate kõhulahtisus ongi väga sageli tingitud sellest, et vasikas saab liiga palju ternest või piima korraga, mis ei mahu libedikku.
Looduses ei saa vasikas emalt kunagi üle poole liitri piima korraga ja ta ei saa seda kiiresti juua. Ta tõmbab nisa tühjaks ja siis peab lahti laskma, et nisasse saaks uus kogus piim valguda.
Alati võiks mõelda sellele, kuidas vasika imemine on looduse poolt seatud. Mõistlik on esimesed jootmised teha lutipudelist 1–1,5 liitri ternespiimaga, mis on soojendatud ja kahe jootmise vahe peaks olema kaks tundi. Esimene jootmine peab toimuma kohe pärast vasika sündi.
Heina anna teisel elukuul
Kuna mullika vasikas on vastuvõtlikum kõigele, sealhulgas ka stressile, on hea alguse tagamiseks vaja kas vitamiine süstida või manustada suu kaudu.
Vasikal peab olema juba teisest nädalast võimalik sulus saada vitamiini ja mineraali lisaks limpsida, et ta ei läheks lutsima ja närima seinu ja piirdeid, mis on saastunud ning saab ka ohustavad mikroobid oma organismi. Kõige õigem on paigutada vasikate aeda vitamiini-mineraali kauss.
Piim on vasika esimene söök. Selle kõrvale tuleb teda harjutada sööma starterit, harjutamine peab hakkama juba teise elunädala algusest. Vasikas peab starterit sööma hästi juba esimese elukuu lõpus. Seda täielikult seedida suudab ta siis, kui harjutamine on olnud varajane. Starter peab olema kvaliteetne, mõeldud imikloomadele ja sisaldama piisavalt vitamiine (A, D, E) ning mineraale.
Oma jahu pole parim variant, sest see on liiga ühekülgne ja seal pole imikutele sobivaid koostisosi. Oma jahu sobib pärast teist elukuud ja kindlasti tuleb seda algul segada starteri kontsentraadiga.
Kuna esimestel elunädalatel puudub vasika seedeelundkonnas vajalik kogus baktereid ja ka happeid on vähe, siis koresööda (hein ja silo) andmine ja harjutamine peaks jääma teise elukuu sisse. Olulisem on rohusööda kvaliteet. Kui seda ei suudeta tagada, on parem lisaks piimale sööta starterit. Seal on piisav kiu hulk, et arendada vatsa hattusid ning loom saab kõik vajaliku – proteiini, energia, kiu ja mineraalid-vitamiinid – kätte.
Artikkel pärineb Maalehe lisalehest Maamajandus.
