Ma ei tea nende nime, kuid jutt on väikestest tagasihoidlikest lindudest, kes ei lärma nagu pasknäärid ja ei kakle nii, et võsa ragiseb, kuid pesa teevad maapinnale.

Kevadel raskest lumest räsitud kuusetaimi läbi käies juhtus tihti, et otse jalge eest tõusis plaginal õhku lind. Vaatasin – kõrges rohus pesa, munad sees. Asi selge. Poleks lind mind ehmatanud, oleksin vabalt peale astunud.

Mõni päev hiljem samas olukorras vaatasin pesa, oleks pidanud nagu munast koorunud pojad olema, kuid nägin pesa põhjas mingit liikumatut ebamäärast plöga. Sain aru, mida evolutsioon on teinud – need pojad, kes ema ootamatu lahkumise peale kisa tõstsid, pandi pintslisse.

Kes surnut mängisid, jäid ellu. Mõelge siinjuures inimpoegade peale!

Edaspidi muutus ilm kuivaks, istutusega tegelda oli mõttetu. Võtsin ette metsateel võsa hävitamise. Üht tugevat pajupõõsast nüpeldades pani otse kirvetera alt lendu lind.

Selge, et pesa, aga seda leida polnudki lihtne – keset põõsast küll, kuid näha ainult ühelt poolt. Jätsin põõsa rahule ja tegutsesin ümbruses paar tundi. Auto juurde nahka jahutama minnes jälgisin silmanurgast pesa. Ei läinud kaua, kui emalind kohale tõttas, ta, sinder, oli mul kogu aeg silma peal hoidnud. Kuid ta ei laskunud otse pesale, vaid poolteist meetrit eemale ja järelikult sibas mööda rohtu kohale. Ettevaatusabinõu missugune!

Järgmisel päeval kiikasin jälle pessa, ema polnud. Üks, ilmselt kõige ärksam poeg, ajas kaela pikaks ja noka lahti. Ütlesin talle: “Lollpea, mina pole su emme, ma võin sust hoopis suppi keeta. Surnut pead mängima!” Plaanisin maha võtta mõned suured lepad, kuid kõndides korra nende varjust läbi ja tundes mõnusat jahedust, sain aru, et ilma nende puudeta pääseks keskpäevane päike otse pesa kõrvetama. Õhtuks oleks tibupraad valmis. Puud jäid püsti.

Valisin tööfrondi põhjapoolsesse külge ja läksin saagi täristades leili nagu ikka, unustades linnud.

Saates silmadega üht langevat kümnemeetrist leppa, tuli äkki meelde, et see kukub ju pesa peale. Hilja, latv mürtsatas otse pajupõõsasse. Tormasin kohale, kollanokad moodustasid pesapõhjas üksmeelselt pinnalaotust. Kui nad ehmatusest ei surnud, pidid elus olema.

Päev hiljem oli hinges kahtlus, et linnuema võib olla minu repressioonide tõttu pesa maha jätnud. Hiilisin juurde, mulle vaatas vastu kaks suurt hirmunud silma.

Jätsin linnud rahule ja käisin neist kaarega mööda kümmekond päeva. Siis võitis jälle uudishimu, kuid leidsin eest tühja pesa.

Esimene mõte – rebane! Kuid sulgi polnud, jälgi polnud, pesa oli terve ja mahajäetud. Pojad olid valmis saanud. Hämmastav, kui kiiresti see asi neil käib!



KOMMENTAAR

Jaanus Elts

ornitoloog

Kirjelduse järgi on väga keeruline otsustada, kellega seal metsas tegu oli.

Oleks teada, mis materjalist oli pesa, oleks juba lihtsam arvata.

Praegu tundub, et see võis olla aed-põõsalind või soo-roolind.

Nad mõlemad on väikesed sellise välimusega linnud, et raske on mingeid erilisi silmatorkavaid tunnuseid tähele panna.