Euroopa Kontrollikoda: ühise põllumajanduspoliitika õigusraamistik on jätkuvalt liiga keerukas
Kontrollikoda tunnustab komisjoni tehtud jõupingutusi ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) lihtsustamiseks ning mitmete parlamendi, nõukogu ja kontrollikoja esitatud tähelepanekute käsitlemiseks.
Kuid koda on siiski arvamusel, et poliitika õigusraamistik on jätkuvalt liiga keerukas. Näiteks on maaelu arengu kulutuste puhul kehtestatud kuuel eri tasandil eeskirju. Nõuetele vastavuse puhul leiab kontrollikoda, et ümberkorraldamisettepanekust hoolimata ei ole poliitika keerukust makseasutuste ega abisaajate jaoks piisavalt vähendatud.
Hoolimata väidetavast tulemustele suunatusest on poliitika ikka veel põhimõtteliselt kuludele ja nende ohjamisele suunatud ning seetõttu keskendutakse rohkem vastavusele kui tulemuslikkusele.
Põllumajandustootjatele makstavate otsetoetuste täpseid eesmärke ega ka nende eeldatavaid tulemusi ja tulemuste mõõtmiseks vajalikke näitajaid määruse artiklites ei käsitleta. Maaelu arengu puhul on kontrollikoda rõhutanud kavandatud meetmetele konkreetsete erieesmärkide seadmise olulisust ning toetuse seda kõige enam vajavatesse maapiirkondadesse suunamise tagamist.
Nõuetele vastavuse eesmärke ning eeldatavaid kvalitatiivseid ja kvantitatiivseid tulemusi ning otsetoetuste keskkonnasäästlikkuse komponenti ei ole samuti piisavalt määratletud. Nimetatud eesmärkide käsitlemine aitaks poliitikat suunata soovitud tulemuste saavutamisele.
Kontrollikoda tunnustab komisjoni püüdlust suunata ÜPP toetuste maksmine „aktiivsetele põllumajandustootjatele”, samuti komisjoni jõupingutusi saavutada otsetoetuste ühtlasem jaotumine toetusesaajate vahel.
Kontrollikoja arvates püsib aga endiselt oht, et makseid tehakse ka siis, kui toetusesaajad ei tegele ühegi põllumajandusliku tegevusega. Lisaks märgib kontrollikoda, et toetuste piiramise (teatud toetusmäärasid ületavate toetuste vähendamine) mõju toetuste ümberjaotamisele on vähene.
Samuti kahtleb kontrollikoda, kas osa kavandatud meetmetest on võimalik mõjusalt rakendada nii, et korraldusasutustele ja põllumajandustootjatele sellest ülemäärast halduskoormust ei tekiks. Probleemi lahendamiseks teeb kontrollikoda ettepaneku võtta kasutusele „aktiivse põllumajandustootja“ üldkehtiv ja sõnaselge määratlus ning usaldada komisjonile sellega seotud õigusaktide rakendamise haldamine, et saavutada aluslepingus seatud kõrgetasemelised eesmärgid. Nende eesmärkidega soovitakse suurendada põllumajanduslikku tootlikkust ning seeläbi ka põllumajandusega hõlmatud isikute sissetulekuid.
Kontrollikoda märgib, et komisjoni hinnangul suurenevad kavandatud reformi tagajärjel otsemaksete kava haldamise kulutused tõenäoliselt 15%, mis kaetakse liikmesriikide eelarvetest. Puuduvad andmed selle kohta, kui suurel määral suudetakse neid lisakulusid tasakaalustada suurenenud haldusalase mõjususe või tõhususega poliitika elluviimisel.
Koda on arvamusel, et eelarve täitmise eest lõplikku vastutust kandva üksusena peaks komisjon uue finantsperioodi alguses liikmesriikide juhtimis- ja kontrollisüsteemide toimimise läbi vaatama. Sellega vähendataks ohtu, et puudusi ei märgata ning need jäävad järgmiste kontrollide hooleks (mis võib tingida vajaduse finantskorrektsioone teha).
Määruse eelnõus sätestatakse alates 2014. aastast toetusõigused uutele põllumajandustootjatele (eriti põllumajanduslikku tegevust alustavatele noortele põllumajandustootjatele). Kontrollikoda aga kahtleb, kas nimetatud toetusõigused ka järgmistel aastatel tagatud on. Lisaks märgib kontrollikoda, et nõue, mille kohaselt tuleks 2014. aasta toetusõiguste taotlemiseks toetusõigused aktiveerida 2011. aastal (või ühtse pindalatoetuste kava raames toetust taotleda) loob tõenäoliselt takistusi uutele kavaga liituda soovivatele põllumajandustootjatele. Takistuste ületamiseks tuleks tagada piisav kaitsemehhanism.
Kontrollikoda leiab, et liikmesriikides toetuse lõpetamist, toetuse vähendamist ja selle saajate hulgast väljaarvamist käsitlevad eelnõu sätted on nii oma sõnastuselt kui ulatuselt eksitavad. Neid tuleks lihtsustada, kasutades täpselt määratletud mõisteid järjepidevalt ning keskendudes peamistele põhimõtetele, mille kohaselt tuleks eeskirjade eiramise puhul toetust vähendada ning see ära märkida liikmesriikide ja komisjoni esitatavates asjaomastes statistilistes andmetes.
Kontrollikoda soovib lõpetuseks rõhutada, et reformi mõjusus sõltub ka komisjoni koostatavate rakendusmääruste selgusest. Samuti sellest, kui kiiresti suudavad makseasutused oma menetlusi ja süsteeme kohandada, millele võib pärast komisjonipoolset rakendussätete vastuvõtmist kuluda 12–24 kuud.
Euroopa Kontrollikoja liige Michel Cretin esitleb kontrollikoja arvamust ühise põllumajanduspoliitika reformiga seotud komisjoni õigusaktide ettepanekute kohta Euroopa Parlamendis aprilli lõpus.
