Saksamaa, Hollandi ja Belgia loomakasvatajatel on aga põhjust murelikum olla. Mullu suvel ja varasügisel diagnoositi neis riikides täiskasvanud veistel palavikku ja kõhulahtisust, vastsündinud lambatalledel kaasasündinud väärarenguid – kõveraid kaelasid, aju alaarenguga vesipäid, lülisamba kõverusi, jäigastunud liigeseid, väga harvadel juhtudel tiinetel loomadel ka aborte.

Vaid sellele konkreetsele tekitajale omast haiguspilti aga olemas pole. Seetõttu puuduvad ka haigusele ainuomane ravi ning sellevastane vaktsiin.

Uut tõve diagnoositakse praegu RT-PCR testimisega, laialt kasutatavat seroloogilist testi veel välja töötatud ei ole.

Küll on aga kindel, et viirus haigelt loomalt tervele üle ei kandu. Tegu on hooajalise verdimevate putukate kaudu leviva nakkusega, samasugusega, nagu seda on nn sinikeel.

Kummaliseks teeb taudi leviku asjaolu, et Simbu gruppi kuuluvaid viirusi, nende hulgas ka nn Schmallenbergi viirust, on varem diagnoositud vaid Aasias, Austraalias, Aafrikas ja Lähis-Idas (Iisraelis), Euroopas aga mitte kunagi.

Sellest hoolimata pole praegu mäletsejate liikumisele Euroopa Liidu ega kolmandate riikide vahel mingeid liikumispiiranguid kehtestatud. Mitmel pool on andmete kogumiseks ning olukorra analüüsimiseks sisse seatud teavitamissüsteem abortide, surnult sündide ja kaasasündinud väärarengute kohta.

Tõendid selle kohta, et viirus loomalt inimesele võiks kanduda, asjade praeguses arengustaadiumis puuduvad. Samas ei saa Euroopa haiguste ennetamise ja kontrolli keskuse (ECDC) teatel seda ka täielikult välistada, teavet on liiga vähe.

Seda, kas loomade liikumisele lähitulevikus mingeid piiranguid seadma hakatakse, näitab saabuv putukahooaeg. “Väga palju sõltub sellest, milline on pilt Euroopas kevadeks,” ütleb Pärtel. Seniks hoiavad veterinaarametnikud kõigis liikmesriikides kahtlastel haigusjuhtudel hoolega silma peal.