Fiat Freemont: Teekond Itaalia moodi
Fiatipunast leiab ka kabiinist. Näiteks uue näidikuploki ning keskkonsooli puutetundliku ekraani taustast, roolil ilutsevast firmamärgist rääkimata. Kapoti all tuksuv kahes erinevas võimsuses pakutav 2-liitrine diiselmootor on samuti Itaalia päritolu, aga hinnakirja võimsaim jõuallikas – 280 Hj arendav V6 bensiin – pärineb siiski Ameerikast.
Nagu ka lõviosa ülejäänud autost. Euroopa tarvis käidi üle veermik, muudeti pisut välisdetaile (sulandumaks paremini Fiati korporatiivdisaini) ning parendati materjale sõitjateruumis. Ja õigesti tehti. Kui Dodge`i nime all müüdi Journey’t Euroopas vaid marginaalsetes kogustes, siis Freemont on osutunud pärast pisikest lihvi küllaltki edukaks.
Tõsi, suur osa sellest menust tuleb kanda Fiati turundus- ja müügikanalite rohkusele, mida vaasema Chrysler/Dodge omaga võrreldes on Euroopas kordades rohkem. Siiski, pärast proovisõitu tuleb tõdeda, et selle raha eest on Freemont’is autot enam kui küll.
Liigitada on Freemont’i üsna keerukas. Oma kandilise ja maskuliinse välimuse, suurte rataste ning kõrge kliirensiga meenutab ta esmapilgul puhastverd maasturit.
Lähemal uurimisel selgub, et pigem oleks nagu tegemist ikkagi krossoveriga, sest suur osa müüdud sõidukitest on esiveolised. Tänu seitsmele istekohale võiks aga huviliste hulka liigitada ka mahtuniversaalide austajad.
Mulle tundub õiglane kõrvutada Freemont’i siiski pigem näiteks Nissan Qashqai+2 või Chevrolet Captivaga. Oma olemuselt, sõiduasendilt ja nelikveo võimalustelt sobitub Fiat minu arusaamist mööda sellesse ritta paremini. Päris mahtuniversaalid on sõiduautolikumad ja pakuvad ka rohkem siseruumi. Vähemalt parimad neist.
Freemont’i keskmises istmereas on jalaruumi küllaga, lisaks saab istet soovi korral pikisuunas nihutada. See aga ei päästa Fiati sarnaste masinate tüüpveast – mugavaks äraolemiseks jääb kõige tagumises reas ruumi väheks. Mainimata ei saa jätta sedagi, et kõiki istmeid kasutades muutub pagasiruum imeväikeseks.
Õnneks võeti Ameerikast üle nutikas istmete klappimissüsteem. Viimase istmerea seljatugesid on imelihtne aasast sikutades põrandaks maha keerata. Kui säärast trikki oskavad enamus tänapäevastest mahtautodest, siis Freemontile sarnaselt sama lihtsalt rihmast seljatugesid taas püsti tõmmata, suudavad neist vaid vähesed. Sisuliselt saab kogu protseduuri teostada kasvõi ühe käega ja ilma autosse sisse ronimata.
Ka küljeuksest tagaistmetele ronimine on tehtud inimlikult mugavaks. Keskmine rida sõidab nii pikalt ettepoole, et tekkinud pilust mahub tõepoolest läbi ka täiskasvanud inimene. Iseasi muidugi, kas keegi peale laste sinna üldse ronida tahaks.
Seega pikemale reisile minnes tasub vanaemad-vanaisad siiski koju jätta või lennukiga sihtpunkti saata. See-eest 4-5 liikmelise pere tarvis on Freemont ideaalne reisikaaslane.
Diiselmootori maneerid on väljapeetud ja soliidsed ning jõudu jagub juba madalatel pööretel. Sõit sujub küllaltki vaikselt ning mis veelgi tähtsam – säästlikult. Hoolimata Fiati ligi 2-tonnisest tühimassist jääb keskmine kütusekulu maanteel kuue liitri kanti 100 km kohta.
Proovisõiduauto käike tuli käsitsi vahetada, kuid võimaluse korral eelistaksin ise pigem automaatkastiga versiooni. Sobib ehk Freemont’i olemusega kuidagi paremini kokku. Hinnavahe pole samuti suur ning lisaks saate kaasa ka nelikveo, mida manuaalile ei pakutagi.
Sõidab Freemont mugavalt, seda lisavarustusse kuuluvatest 19-tollistest velgedest hoolimata. Veidi naljakas on vaid nende suurte ja ägedate velgede sees vaadata pisikesi pidurikettaid, mis oleks pärit justkui Fiat Bravolt. Seisma jääb Freemont nende abil siiski täiesti probleemideta.
Samas võib auto käitumist nimetada piisavalt “euroopalikuks”. Selle all pean eelkõige silmas õõtsumise puudumist ning kindlat juhitavust, millega sarnased sõidukid teispool Atlandi ookeani eriti ei hiilga.
Reisiautole kohaselt leidub Freemont’i kabiinis laekaid ning riiuleid igale maitsele ja ega paha pärast nimetatud teda Dodge`i aegadel ratastel riidekapiks.
Eksootilisemaks näiteks on juhi kõrvalistme alune peidik, mille avamiseks tuleb istmepadi üles käänata. Aga laekaid jagub ka tagaistujatele ning juhtki saab kõik vajaliku käepäraselt ära mahutada.
Siiski leidub salongis paar ergonoomilist möödalasku. Armatuurlaua püstine keskosa on üsna lai ning soonib juhi parema jala põlve küllaltki valusalt. Samuti asetseb käigukang veidi liiga taga, tehes paariskäikude lülitamise ebamugavaks. Lisaks on keskmine käetugi tänu käsipiduri kangi paiknemisele kitsavõitu, mistõttu rooli hoides muutub küünarnuki toetamine võimatuks.
