"Karpkala on võimeline õppima, kui öeldakse, et haug mäletab  kümme sekundit, siis karbi mälu on natukene pikem, ta oskab ohtu eristada. Kui teda on saiatükiga kogu aeg püütud, siis mingi aeg hakkab ta seda vältima. Ta on pelglikum," selgitas Martin karpkalapüügi eripära. 

"See suur kala vaatab sulle silma ka vahest, ta ei ole päris tuima näoga loom, ei hakka teda kaikaga pähe taguma," laseb Martin kõik püütuid kalad  vette tagasi. "Pere ei ole näljas ja püügirõõm ja tagasilaskmise rõõm pakub rohkem rahuldust. Me võiks rohkem mõelda nagu Euroopas mõeldakse, laseme kalal kasvada. Mõne aasta pärast saab sõber kala suuremana kätte ja tunneb ka püügirõõmu. Kala tuleb järglasi ja saavad lapsedki püüda. Praegu meil keegi tuleviku peale ei mõtle," oli Marin murelik. 

"Kümnekilone haug toob ju tunduvalt rohkem marja kui ükski kalakasvatus suudab maime toota. Meil keskkonnainvesteeringute keskus rahastab lastele mõeldud kalastuslaagreid, kus õpetatakse võrku panema ja kala rookima, aga sellest ei räägita, kuidas kalu juurde tuleb. Kui sellistele asjadele raha raisatakse ja kalakasvatusi selle läbi nuumatakse, siis ei muutu siin midagi," pani ta südamele, et kalamehed võiksid rohkem tuleviku peale mõelda.