Kohalikega rääkides selgub, et metsis on juba täiesti vääriline kohaliku kuulsuse tiitlile. Metsisekuke põhilisteks külalisteks võib lugeda Seli mõisas asuvas tervisekompleksis ravil viibivaid ajateenijaid. Lisaks viimastele käiakse metsisekukke vaatamas nii siit- kui sealtpoolt valla piire.

Teda pildistatakse, temast räägitakse. Leidub jutte nii sellest, kuidas ta inimeste juures aias terve päeva veedab, kui ka sellest, kuidas ta kõhuli libisedes katuselt alla kukub. Igatahes tundub, et kõik kohalikud teda juba tunnevad. Jääb üle vaid loota, et jutud ühest toredast metsisekukest ka mõne metsisekana kõrvu jõuavad.

Tegelikult on sellel lool olemas ka kurvem pool. Nimelt see, et metsise arvukus Eestis on hoolimata II kategooria kaitsest juba pikka aega järjest vähenenud. Suurema tõenäosega ei ole see, tavaliselt inimeste pelglik, lind just täiesti vabatahtlikult nii inimeste lähedast territooriumit valinud. Võib vaid ette kujutada, mis toimub tema endises elupaigas - kaevandused, metsaraie, uuselamurajoon või hoopis midagi muud. Igal juhul hoiame kukele pöialt, et ta leiaks omale nii armsa kana, kui ka kena rahuliku elupaiga. Et tuleks terved tibud ja et metsised taas suurel hulgal meie metsades mängiksid.