Geeniuuring loendaks karud
Metsakaitse- ja metsauuenduskeskuse tellimusel uurisid Tartu ülikooli teadlased eesotsas zooloogia vanemteaduri Urmas Saarma ja doktorant Egle Vullaga, kas Eestis oleks võimalik loendada pruunkarusid mitteinvasiivsel DNA-meetodil.
"See tähendab loendust proovide põhjal, mis on kogutud karusid häirimata," rõhutas Urmas Saarma. Analüüsiti värsketest karuhunnikutest võetud proove.
Karvad või hunnikud?
Urmas Saarma selgitas, et on olemas kaks peamist viisi, kuidas DNA-metoodikat karude arvukuse hindamiseks kasutada. Üks neist kujutab endast karukarvade kogumist spetsiaalsete karvalõksude ja peibutussööda abil (okastraat 50 cm kõrgusel maapinnast ümber puude 20-30m ringina, mille keskele peibutis).
Karvanääpsudest saab DNAd eraldada, et määrata nn geneetiline pass igale isendile, kes karvad lõksu jättis. Selline metoodika on Saarma sõnul kasutusel Põhja-Ameerikas.
Seda meetodit on katsetanud ka Tartu ülikooli teadlased mitu aastat tagasi, kuid leiti, et see ei ole Eesti jaoks siiski kuigi sobilik, kuna risustab metsi okastraadiga. Nii inimesed kui metsloomad võivad end vigastada, pealegi nõuab meetod erakordselt suurt välitööde mahtu ja on väga kulukas.
"Teine võimalus karude arvukust hinnata oleks korjata karude väljaheiteid ja määrata geneetiliste meetoditega iga väljaheite "omanik", kasutades DNA-analüüsi, mis sarnaneb vägagi kriminalistikast tuntud DNA-metoodikaga," rääkis Saarma.
Analüüsiks on tema sõnul vaja, et väljaheites oleks tuumaga rakke. Tavaliselt ongi seal teatav hulk sooleepiteeli rakke, millest saab hiljem DNA eraldada ja seda analüüsida.
Nn väljaheidete meetodit peetakse kahest sobilikumaks populatsiooni suuruse hindamiseks, kui karusid on oletatavasti rohkem kui 40-50 isendit.
Eestis ongi see oletatav arv palju suurem. Seniste meetodite (jäljeloendus, vaatlused jms) põhjal on leitud, et meil on karusid vähemalt 620. "Jahimehed hindavad, et neid on veelgi rohkem," lisas metsakaitse- ja metsauuenduskeskuse ulukiseireosakonna juhataja Peep Männil.
Teoreetiliselt võiks oletada palju suuremat arvu, nagu näitab Rootsi kogemus sama uuringumeetodiga. Rootslased arvasid seni, et neil on pruunkarusid umbes 1500, kuid geneetiliste analüüside põhjal selgus, et neid on hoopis 2350-2900.
Kui spekuleerida Rootsi tulemustega, võiks meie karude arv ulatuda 1000-1300ni. Peep Männil selle spekulatsiooniga kaasa ei tulnud. Männil ütles, et mõneti Rootsi ja Eesti tingimused siiski erinevad. Rootsis on rohkem suuri inimasustuseta metsamassiive, kus karud jahimeestele vähem silma hakkavad, kui meil.
Seda, et Eestis karusid rohkem võib olla, kui seni teada, Männil ei välista.
Ka ülikooli teadlased ei usu, et meil karusid lausa üle 1000 isendi on.
15 tuvastatud looma
Teadlaste nüüdne töö seisnes selles, et geneetiliselt analüüsiti karude 45 hunnikut, millest koguti proove eelmisel sügisel.
Et üldse saaks analüüsi teha, oli tähtis, et proov oleks võetud värsketest väljaheidetest. Karu DNA õnnestus eraldada 23 proovi puhul ja genotüüp õnnestus selgitada 15 puhul.
Kokkuvõttes tegid teadlased oma uurimistöö põhjal siiski järelduse, et Eesti pruunkarude arvukuse hindamine tervikuna ei pruugi DNA-meetodi järgi õnnestuda. Peapõhjuseks on töö väga keeruline korraldus.
Skandinaavia kogemuse järgi tuleks värskeid proove koguda umbes kolm korda nii palju, kui on karude arvatav arvukus. Eesti kohta tähendaks see vähemalt 1800 värsket proovi vastavalt sellele, kui suureks kusagil piirkonnas arvukus hinnatud on.
Urmas Saarma ütles, et just proovide kogumine võib kujuneda eriti keeruliseks.
Teine takistus on raha. Analüüsimist alustades peaks seda tegema vähemalt kahel aastal järjest, kusjuures kulud ühel aastal oleksid umbes miljon krooni.
"Soovitaksime karude arvukuse hindamist Eestis jätkata seniste meetoditega ning neid aeg-ajalt täiustades," ütlevad teadlased ka oma töö kokkuvõttes.
Küll tasuks nende arvates DNA-meetodit kasutada mõnes väiksemas piirkonnas, kus vajadus karude täpsemat arvu ja emaste-isaste suhet teada saada on mingil põhjusel eriti suur.
Kui olud ja võimalused oleksid teised, suudaksid Tartu teadlased Urmas Saarma sõnul selgitada nii Eesti karude arvu kui genotüübi. Samuti annavad geeniuuringud võimaluse leida meie karude iseärasusi, võrreldes maailma teiste piirkondade karudega.