Häda lammastega: anna või huntidele pärast
"Meile meeldib lambaid kasvatada, aga nende turustamine on kõige suurem mure, lausa võimatu," rääkis Endel Kuusik, kes peab koos perega lambaid Põlvamaal Veriora vallas.
Hobikasvatajana pole tal lambaid palju, sel suvel peeti koos talledega 27 villakandjat. Lammastest lahtisaamise mure on paljudel teistelgi.
"Talveheina tegime kümnele lambale, aga praegu on veel üheksa ülearu," lisas Kuusik.
Lihatööstus jagas tühje lubadusi
Kuusikutel talus teisi kariloomi pole, muu töö kõrvalt ei jää mahti ka põllupidamisega tegelda. Nii on lammaste ülesandeks koduümbruse maade korrashoid.
"Peame lambaid vanaisa mälestuseks, kes nägi omal ajal siin metsade vahel tohutut vaeva talu kordategemisega. Ei taha, et maad võssa kasvaks," selgitas perenaine Silja Kuusik.
Kümmekonna aasta eest alustasid Kuusikud nelja utega. Siis kulus liha oma tarbeks ja sugulastele jagamiseks.
Häda loomadest lahtisaamisega on tulnud viimasel kolmel aastal, mil kari juba suurem ning talveks jäeti talle ootele kümmekond utte.
Kuna lihatööstusi, kus lambaid tapetakse, on vähe, oli Kuusikutele suur rõõm, kui augustis saadi kaubale Tartu lähedal Tammistus töötava Vanaema Köögiga.
See väike lihakäitlusfirma ostab lisaks veistele ja sigadele lambaidki ning müüb pooltooteid ja liha ka Tartu turgudel.
Kuusikud panid kirja 15 lammast ning neil kästi uuesti helistada oktoobri lõpus. Siis öeldi, et 14. novembril võetakse neilt vastu seitse lammast, ülejäänutega tuleb oodata.
Hea, et pooltestki lammastest lahti saab, olid nad rahul ning võtsid kokkulepitud päeval lammastega sajakilomeetrise sõidu ette.
"Kohapeal selgus, et lambaid ei võetagi vastu, me ei olnud kolm päeva varem ette helistanud. Meile ei olnud seda keegi öelnud. Nii võeti meie omade asemel teiste lambad vastu," seletas Endel Kuusik.
Selline jama võtab pereisa sõnul viimasegi isu lambaid kasvatada, sest tundub, et neid pole kellelegi vaja. Nendega pole midagi peale hakata.
Ise süüa ja tuttavatele jagamiseks on seda väikestki karja liiga palju.
"Meil siin ümbruskonnas on mitmeid lambakasvatajaid ja mõnigi on ütelnud, et peaks vist lambad väljale jätma, las hundid murravad maha, saab vähemalt kahjutasu," tõi Silja Kuusik näite olukorra absurdsusest.
Kõrge lihahind peletab ostjad
Pereema arvates on lambaliha hind turgudel 90-100 krooni kilost üle mõistuse kallis. "Kui see oleks 50 krooni ringis, ostetaks lambaliha kõvasti ja meil poleks muret lammastest lahtisaamisega," pakkus Silja Kuusik.
Liiga kõrge lihahinna üheks põhjuseks peab ta lambaid vastu võtvate tapamajade vähesust.
Lambakasvatajate selts võiks ses osas appi tulla ja neid ehitada.
"Kas või PRIA utetoetusi võiks vähemaks võtta ja selle arvelt siis ehitada tapamaju, hea, kui neis ka lihatooteid tehakse," käis Silja Kuusik ühe lahenduse välja.
Abikaasa pakub ühistapamaja ideed, kus ehitamisse panustaksid raha nii lambakasvatajad, Euroliit kui ka meie põllumajandusministeerium. Ei ole ju normaalne, et olematute tapavõimaluste pärast on turul lambaliha napilt ja selle hind kõrge.
"Eestlane tuleb uuesti õpetada lambaliha sööma," lisas teine Veriora valla lambakasvataja Tiit Järv. Tema peab praegu raskuste kiuste sajapealist põhikarja. "Eestlane on vahepealsetel aastatel lambalihast võõrdunud," selgitas ta.
Järv sai tänavu õnnega pooleks müüa sada noort looma Saksamaale. Suuremad lambakasvatajad müüvad loomi otse välismaale, hädas ongi just väiksemad, arutles ta.
URMAS KLAAS, Riigikogu liige, endine Põlva maavanem
Inimesed ostaksid hea meelega lambaliha (seda kinnitab näiteks lambaliha populaarsus Lindora laadal), lambakasvatajad kasvatavad lambaid ja saavad selleks ka PRIA-lt toetusi, kuid neil on raskusi oma kauba mahamüümisega. Selles ahelas on sõlm sees.
Kui õppida teiste riikide kogemustest ja Eesti enda ajaloost, siis üks võimalik lahendus oleks väiksemate lambakasvatajate koondumine ühistusse. Ühistul võiks olla oma tapamaja, ühistu saaks tegelda turustamisega ja harida tarbijat senisest enam lambaliha sööma. Meil on põhjuseta alahinnatud ühistulist liikumist, mis näiteks põlisel lambakasvatusmaal Šotimaal on väga levinud.
Kahtlemata eeldab ühistu vastastikust usaldust ja lepingutest kinnipidamist. Kuid kui väiksemad tegijad koostööd tegema ei hakka, ei ole põhjust arvata, et miski paremaks läheb. Eriti kasinates oludes tuleb koos tegutseda ja kõiki ressursse maksimaalselt ära kasutada.
