Halli lepa teemal valmis veel üks doktoritöö
Doktoritöö juhendaja, maaülikooli metsandus- ja maaehitusinstituudi dotsent dr Veiko Uri ütles, et Jürgen Aosaare väitekiri on teine, mida Eestis lepa teemal tehtud.
Eelmine oli tema enda oma. Varasemast ajast on olemas lepast veel Bernhard Halleri magistritöö, ent see (valminud 1931) käsitles musta lepa ehk sanglepa kasvukäiku.
“Halli leppa on siiani väga vähe uuritud, kuna varem käsitleti seda puuliiki pigem metsaumbrohuna,” rääkis Veiko Uri. “Suuremad muutused suhtumises halli leppa on toimunud alles viimase kümnendi jooksul ja need on ajendatud biokütuste järjest suurenevast osatähtsusest meie energiabilansis.”
Taastuvenergia allikas
Jürgen Aosaar on oma doktoritöös kajastanud endisele põllumaale rajatud hall-lepikus tehtud pikaajalise uurimistöö tulemusi – antud on ülevaade puistu kasvudünaamikast, selle mõjust kasvukoha mullale ja puistu süsiniku sidumise võimest.
“Hall lepp on Eesti tingimustes väga sobilik energiametsa puuliik, mida saab pidada potentsiaalseks taastuvenergia allikaks,” märkis Jürgen Aosaar. “Tegu on kodumaise puuliigiga, mille kasuks räägivad suur produktsioonivõime ning vitaalsus, vastupidavus võimalikele kahjuritele ja haigustele, lisaks parandab hall-lepik kasvukoha mullaomadusi ning toimib märkimisväärse süsinikusidujana.”
Eesti hall-lepikute tagavara on praegu umbes 30 miljonit tm ja pindalaliselt on neid peaaegu 180 000 hektarit ehk umbes 9% kogu Eesti metsade pindalast.
Uuritud puistu andmed näitasid, et hall lepp on Eesti tingimustes väga kiirekasvuline puuliik – aastane juurdekasv ületas Eesti metsade keskmist aastast puidu juurdekasvu ligi kolm korda (keskmine Eesti metsades 5,2 m³/ha, hall-lepikutes 7,6 m³/ha). Uuritud puistus oli see 16 aasta vanuses 15,7 m³/ha, aastane jooksev juurdekasv ulatus samas vanuses ligi 36 m³/ha.
Väga kiire juurdekasv
“See näitaja on ka väliskirjanduse andmetega võrreldes väga kõrge, ületades kõiki teisi seniavaldatud tulemusi,” kommenteeris Jürgen Aosaar.
Veiko Uri rõhutas, et samas ei saa seda tulemust kõikidele hall-lepikutele üle kanda.
“Olen ise lõpetamas üht suuremat projekti, mis käsitleb hall-lepikute kasvukäiku Eestis ja võin öelda, et nad kasvavad üsna varieeruvalt,” rääkis Uri. “Mõni puistu on suurepärase tootlikkuse ja kasvukiirusega, mõni üsna tagasihoidlik. Jürgeni töös on uuritud ühte puistut, kuid seda väga detailselt ja mõõtmisi on tehtud igal aastal. Terve Eesti kohta saab ütelda, et tõenäoliselt kasvavad meil paljud lepikud väga hästi, aga me ei ole seda siiani tuvastanud või selle vastu huvi tundnud.”
Kuigi juurdekasv on kiire (Jürgen Aosaare ühest varasemast tööst leiab, et Baltimaade lepikud on paremakasvulised kui Põhja-Euroopa omad), on meie hall-lepikute keskmine aastane statistiline juurdekasv ikkagi väga väike. Veiko Uri sõnul on see tingitud vanuselisest struktuurist: Eestis on väga palju raieküpseid ja üleseisnud hall-lepikuid.
Väga kiiresti kasvab hall-lepp 5–20 aasta vanuses, kuid hiljem kasvukiirus langeb tunduvalt ja nii viivadki vanad lepikud statistilise keskmise alla.
“Aastane juurdekasv 20–25 tihumeetrit hektaril pole hall-lepikus ime, aga seda on palju, võrreldes Eesti lepikute keskmise juurdekasvuga,” nentis Uri, lisades, et halli lepa ressurss kasvas ja vananes, kui küttepuit oli nii odav, et seda ei raiutudki.
Hall lepp elab tavaliselt 40–50 aasta vanuseks, harva võib leida vanemaid puid ja puistuid. “Selgus, et hall-lepikute mahuküpsus ehk puistu vanus, kui puidu juurdekasv hakkab aasta-aastalt langema, jääb vahemikku 15–20 aastat,” tõi Jürgen Aosaar välja järgmise uuringutulemuse.
Tuleks rohkem kasutada
Praegu on Eesti lepikutest ligi 70% üle 20 aasta vanused, mis tähendab, et nad on saavutanud oma mahuküpsuse ja metsamajanduslikust seisukohast lähtudes oleks otstarbekas neid senisest intensiivsemalt majandada.
Majandamine ei tähenda siin hooldus-, vaid lageraiet. “Kogu maailma teaduskirjandusest oleme leidnud vaid ühe töö, mis käsitleb hooldusraiet hall-lepikus,” rääkis Veiko Uri. “Selle töö põhitulemus näitab, et hooldusraiet rakendades ei saa me küpsest metsast oluliselt rohkem puitu, kuid saame parema kvaliteediga puidu.”
Lepa puhul ei ole puidu kvaliteet iseenesest tähtis. Kuna halli lepa põhiline kasutus on küttena, ei näe metsateadlased hall-lepikute hooldusraietel erilist perspektiivi, kui metsaomanik pole just tahtnud seal saepalki välja kasvatada.
Suhted keskkonnaga
Jürgen Aosaar käsitles oma uuringus ka hall-lepiku kasvatamisega kaasneda võivaid keskkonnariske – näiteks mõõdeti lämmastiku väljakannet ja väga tugeva toimega kasvuhoonegaasi N2O ehk naerugaasi emissiooni. Sihiks oli saada andmeid puhuks, kui energiapuidu vajaduse tõttu peaks hall-lepikute kasvatamine meil eriliselt hoogu minema.
“Saadud tulemused näitasid, et kuigi toimus mõningane lämmastiku väljakanne ülemistest mullakihtidest, jõudis põhjavette seda minimaalselt, kuna suurem osa väljakantud lämmastikust akumuleerus mulla sügavamates kihtides,” kommenteeris Aosaar.
Muidu väga agressiivse naerugaasi (u 300 korda tugevama mõjuga kui CO2) emissioonid olid tagasihoidlikud, märkimisväärset keskkonnaohtu ei ole.
Põllumaadel kasvavad hall-lepikud toimivad ka süsinikusidujatena, mis on nende väga positiivne roll.
KES ON KES
Eesti lepad
- Hall lepp ehk valge lepp. Nimetus viitab iseloomulikule koore värvusele, mis on helehall.
- Sanglepp ehk must lepp.
Veiko Uri
maaülikooli dotsent
Jürgen Aosaare doktoritöö järelduses, et Eesti hall-lepikuid tuleks intensiivsemalt majandada, on metsaomanike jaoks eelkõige sõnum, et soovitatav raiering hall-lepikute majandamisel on 20–25 aastat.
Pärast seda vanust metsa kasvukiirus langeb üsnagi oluliselt ja edasine kasvatamine muutub majanduslikult vähem tasuvaks.
Küps puit (meenutan, et hall-lepikute tagavarast, umbes 30 mln tihumeetrist tervelt 70% on raieküps) tuleks raiuda ja kasutada. Umbes 20% hall-lepikutest on vanuses 40–60 aastat ja need ongi juba raugaeas üleseisnud puistud, mis kõdunevad.
Palju poleemikat on tekitanud Eesti metsanduse arengukavas lubatud suur aastane raiemaht, kuid just hall-lepikud ongi üks allikas, mille arvelt raiemahtu suurendada saab.
Doktoritööd lepast
- 2001 Veiko Uri “Produktsiooni ja mineraaltoitainete dünaamika endisele põllumaale rajatud halli ja hübriidlepa kultuurides”.
- 2012 Jürgen Aosaare “Endisele põllumaale rajatud hall-lepiku areng, biomassi produktsioon ja lämmastiku ning süsiniku dünaamika”.
Allikas: Eesti Maaülikool
