Hani Harald jõululauale ei lähe
Kui päevad muutuvad lühemaks, siis meil, hanedel, kaob söögiisu ära. Inimesed tahavad saada jõululauale prisket hane, kuid meie hakkame hilissügisel ettenägelikult dieeti pidama, et kuumast ahjust ja pohlasalati seltskonnast pääseda.
Nuumamine inimeste meeleheaks
Siin, Eedeni aias, on elu nagu paradiisis ja jõulupraeks minekut pole karta. Aga näiteks Prantsusmaal on hoopis teised lood. Seal nuumatakse hanesid ja parte lausa vägisi. Neile topitakse kurku peaaegu maoni ulatuv toru, mille kaudu surutakse sisse selline kogus toitu, mida nad vabatahtlikult ealeski ära ei sööks. Tehnoloogia arenedes on hakatud söötmiseks kasutama suruõhku, millega lüüakse linnul kõht täis paari-kolme sekundiga.
Üleliigse toidu seedimise käigus kasvab maks tavapärasest mitu korda suuremaks, kaalub kuni poolteist kilo ja punnitab läbi kõhunaha välja, nii et sulelised peavad kõndima, jalad harkis. Kõik selle nimel, et inimesed saaksid hane- ja pardimaksast teha ülikallist delikatessi - foie gras'd.
Sellele mõeldes läheb isu iseenesest ära ja igaks juhuks peame ka väikest dieeti. Tegelikult polegi meie lemmiktoitu, värsket rohtu, praegu saada. Nii kaua kui pole suurt külma, saame vähemalt harrastada ka oma lemmiktegevust - ujumist. Eelmisel talvel tuli krõbe külm, mis tekitas tiigile ühe ööga jääkaane. Me võtsime ujumisest viimast ja külmusime jää sisse kinni. Õnneks päästsid inimesed meid sealt välja.
Pärast jõule, kui päev hakkab jälle kukesammu võrra pikemaks venima ja õues on soojakraadid, tekib hanedel kange kihk pisikesi hanepoegi teha. Oleme üldiselt monogaamia pooldajad, aga kuna meie karjas on mitmeid vallalisi, nõtke kaela ja vemmeldava verega hanepreilisid, siis tuleb ette ka tiivaripsutamist.
Eelmine kord, kui mu kallis kaasa 28 päeva munade peal haudus, olin talle enamiku ajast seltsiks. Vaid vahel käisime koos söömas ja seda kasutasid ära teised haneemandad, poetades meie munade juurde enda oma. Nii juhtuski, et algsest 15 munast oli nelja nädala pärast saanud 30. Kui pojukesed koorusid, hoolitsesime kaasaga võrdselt nende eest.
Kaitsesin oma peret nii koerte kui kasside eest. Mul on teravad tiivanukid, oskan valusasti nokata ja ähvardavalt susiseda. Kui ajasin vaenlase minema, oli põhjust uhke olla ja rind kummi lüüa. Nii emahani kui ka udusulis tibud pidasid mind kangelaseks ja laulsid mulle kiidulaulu.
Pardid munevad vette
Kuigi Eedeni aias elame koos paljude loomade ja lindudega, oleme uhked ja teistega tegemist ei tee. Vahel jälgime partide tegevust, sest nendega ristuvad meie teed kõige sagedamini.
Pardid armastavad ujumist isegi nii väga, et emapardid ei lähe munemise ajakski tiigi pealt ära ja poetavad oma muna otse vette, kus see läheb kaladele söödaks. Eelmisel aastal tehti partidele Säästukaupluse sildiga maja, kus olid pesakohad. Kaua ei saanud nad seal siiski munel käia, sest nutria kolis sinna majja ja tõstis pardid välja.
Eedeni aias kasvavad pekingi, ruaani ja muskuspardid. Valged pekingi pardid on maailmas kõige enam levinud broilerpardid, kes on kohutavalt hea söögiisuga ja hämmastavalt kiire kasvuga. Nad kasvavad 56 päevaga kahe-kolmekiloseks ja tavatootmise puhul lähevad siis oma viimsele teekonnale.
Ruaani pardid on aretatud metsikust sinikael-pardist ja näevad samasugused välja. Ka nemad on hea isu ja kiire kasvuga. Pardid söövad kõike ja palju. Kuna poolseedimata toit tuleb pidevalt ka tagant otsast välja, siis mõnel pool maailmas kasutatakse pardisõnnikut kalasöödana.
Muskusparte on igas värvitoonis ja neil on nina peal käsnad. Kui pekingi ja ruaani part on aretamise käigus mitmed looduslikud instinktid minetanud, siis muskuspart oskab nii lennata kui ka haudub ise munadest tibud välja.
Pardid on paanitsejad
Eri tõugu pardid ei suhtle üldiselt omavahel ja hoiavad omaette. Kui aga paar ruaani parti olid sunnitud elama koos karja pekingi partidega, siis kohanesid nad suhteliselt ruttu. Seevastu üksikud muskuspardid hoiavad kuude viisi eemale ja loovad pekingi partidega suhted alles siis, kui on kadunud viimanegi lootus omasuguseid kohata.
Neile pole sugugi ükskõik see, kellega nad suhtlevad. Eelmisel talvel tegi rebane pekingi partide seas kõvasti harvendustööd ja kevadeks olid alles ainult kaks sõpra - Hups ja Tups. Tänavu toodi juurde 15 uut pekingi parti, kuid Hups ja Tups hoiavad tihedalt kokku ja teistest natuke eemale.
Emastel ja isastel saab vahet teha selle järgi, et emane prääksub, aga isased on vaiksed, ainult susisevad ohu korral. Esialgu näevad pardid kõik ühtemoodi välja, kuid kuuekuuselt, kui nad suguküpseks saavad, keerab isasel paar sabasulge rulli. Emasel on saba nagu labidas.
Suurima heameelega magavad pardid öösel väljas tiigi kaldal ja peidavad oma noka sulgede sisse. Ruumis sees ei taha nad väga olla. Pardid on tegelikult suured paanitsejad ja lähevad laudas isegi perenaise sisenedes endast välja. Tiigi peal tunnevad nad ennast palju kindlamalt, ujuvad isegi inimestele ligi, võtavad leiba ja on päris suhtlemisaltid. Psühholoogid on tähele pannud, et partide söötmine on nii väikestele kui suurtele inimestele emotsionaalselt rahuldust pakkuv ja tuju tõstev.
HILLAR PULK, piisonifarmi omanik:
Kui hani või part koorub, takseerib ta oma ümbrust. See, mida ta esimesena näeb, on suure tõenäosusega ema ja ta fikseerib selle oma teadvuses emana. Loomauurija Konrad Lorenz oli tibude koorumise juures ning edaspidi kõndis kogu hanekari tal järel ja pidas teda oma emaks.
Lapsena hautasin ka parditibusid. Part ja hani tahavad saada emaga kontakti ning ema otsides on hädakisa märkimisväärne. Mul oli kollane kummist mängukutsu, mida piiksutasin koorunud parditibude lähedal. Nad jooksid hiljem piiksutamise peale kohale ja ka magasid selle mängukoera juures.
Kui vastkoorunud pardipoegade juurde panna käsi, jooksevad nad laiali, aga kui kätt seal hoida ja natuke liigutada, siis mõne aja pärast tuleb kõige julgem käe juurde. Kui teda selja pealt natuke silitada, siis ta naudib seda kui väikest massaaži. Teised tibud panevad seda tähele ja võtavad järjekorda. Inimesed, kellel on parditibud kodus, võivad seda ise järele proovida.
