Hardi Tullus: Metsas toimetaja on usaldust väärt

 (4)
Hardi Tullus: Metsas toimetaja on usaldust väärt
Hardu TullusFoto: Viio Aitsam

Need, kes räägivad Eesti metsanduse jätkusuutmatusest, pole end tegeliku eluga kurssi viinud, ütleb maaülikooli professor, tänavu ka erametsasõbra tiitli pälvinud Hardi Tullus.

Kus me oma metsandusega oleme, kas traditsioonilisel rajal või ristteel?

Oleme traditsioonilisel rajal. Eestis on küllaltki hea metsanduslik tava, mille järgi on metsi paarsada aastat majandatud.

Sellel rajal on loomulikult jõnkse sees. Näiteks pärast Teist maailmasõda olid suured üleraied ja ka esimese iseseisvusaja alguses raiusid vastsed erametsaomanikud, kes asunikutalud kätte said, rohkem.

Kui 1990. aastatel tekkis uuesti erametsandus, raiuti taas rohkem kui juurdekasv. Kordus see, mis 1920. aastate algul.

Neid, kes 1990. aastatel põhjustasid erametsanduse negatiivset mainet, metsas enam ei ole. Nüüd jagunevad erametsaomanikud üldiselt kahte rühma. Ühel osal ei ole huvi oma metsas toimetada, sest nad saavad põhisissetuleku mujalt, linnast.

Teine rühm on tõelised peremehed, kes varuvad metsast puitu, kasvatavad metsa, mõtlevad, kuidas seda hoida ja järjepidevalt edasi pärandada ning omandavad teadmisi.

Selle rühma kõla on meie ühiskonnas järjest tugevamaks muutunud. Täienduskoolitustel on olnud siiras rõõm näha omanikke, kes tahavad uusi teadmisi ja on juba väga palju juurde õppinud, olenemata sellest, mis haridus neil on.

Seotud lood:

Ma usun, et üldiselt on Eesti metsandus olnud tänapäeva mõistes säästlik ja järjepidev alates 1960. aastate teisest poolest.

Samas on ühiskonnas hoiak, et metsa majandamine on halb, rikub loodust, raiudes saab mets otsa ja nii edasi.

Küsigem keskkonnakaitsjatelt, millised linnu-, looma- või taimeliigid on Eestist kadunud metsandusliku tegevuse tõttu. Ei ole neid liike. See tähendab, et — olgu teadlikult või mitteteadlikult, aga oleme oma metsades toimetanud nii, et see kõik on alles, mida nüüd kiputakse karmide meetoditega kaitsma.

Üldmõistena võib Eesti metsi nimetada poollooduslikeks. See tähendab, et nad on suhteliselt looduslikud, samas on rajatud metsakultuure, uuendatud metsa, kasutatud eri raieviise. Enamikus metsades ju väga ei märkagi, kui palju seal inimene on tegutsenud.

Kui meil on natuke puhtkuusikuid, mis on täielikult inimese kujundatud, siis selles pole midagi halba. Poleks ka hullu, kui põllumaadele lisanduks istandikke, mis pole pärismetsandus ega peagi olema, sest see on lihtsalt puidu biomassi tootmine.

Eestis on metsade osakaal olnud ka alla 20 protsendi, aga nende majandamine on olnud järjepidev ja see ongi meile toonud kõik need loodusväärtused, mida nüüd rangelt kaitsta tahame.

Metsaomanike tegutsemisviiside erinevus võiks äkki just see olla, mis inimmõju mosaiiksusega koosluste mitmekesisusele kaasa aitab…

Nojah. Ega ei ole ju midagi halba ka selles, kui praegu osades metsades üldse ei tegutseta, aga maailma rikkaimad riigid on hädas, et suur osa metsadest on passiivsete omanike käes.

Mina tahan just seda rõhutada, et võiksime metsanduslikke piiranguid vähendada. Meie metsaseadus on siiani kantud hirmudest, nagu oleks metsaomanikud röövlid, kes raiuvad ja hävitavad.

Ma ei vaata negatiivselt metsas tegutsemist, vaid pigem näiteks seda, et Haanjamaal tehakse jälle üht kaitseala, kus tahetakse inimestel metsaga tegelemine täielikult keelata.

Kui me kõik ära keelame, peame ühel hetkel hakkama oma metsade eest niimoodi peale maksma, nagu näiteks praegu püüame puisniite alles hoida. Maailmas on selle kohta palju näiteid. Näiteks mägimetsadega seal, kus inimestel pole erilist majandamishuvi. Mets vananeb ja mingil hetkel ei täida enam ka oma keskkonnarolli, rolli maastikuelemendina jne. Ja ühiskond maksab peale, et keegi üldse midagi teeks seal metsas.

Me ei pea selleks kõigepealt kraavi minema, et neid asju mõista. Võiksime jätkata oma mõõduka metsandusega.

Viimatine metsaseaduse leevendamine tõi kaasa valulisi reaktsioone. Me ühiskonnas on ikka kole hirm raiumise suhtes.

Võiks ju spekuleerida, mis siis saaks, kui me ei seaks seadusega ühtegi piirangut. Mina arvan, et midagi õudset ei juhtuks. See, kes ei raiu, ei raiu ikka. Kes on hea peremees, on sama hea ka siis. Need, kes illegaalselt või poolillegaalselt on oma metsad maha võtnud, oleks need võtnud nii või teisiti.

Loe veel

Riigimetsatöötajatel on ametijuhendid, et nad peavad seda metsa hoidma. Kui neil on kutse-eetika ja kõrghariduse metsandusteadmised, siis midagi õudset nad tegema ei hakkaks. Kui me üldse ei usalda, siis me ei saagi oma ühiskonda uskuma hakata.

Eestis on rangelt kaitstavaid metsaalasid, mida on päris kurb vaadata — tormist uppi heidetud poolkuivanud risu-räsu.

Kurvaks teeb, kui kaitse alla võtmise põhjendus on naiivne, kui metsaspetsiifikat ei ole arvestatud. Näiteks luitemännikud. Taas tuleks mõelda, miks need luited nii on kujunenud, kuidas neid korras on hoitud, mida inimene sealt ära on võtnud ja kuidas ta seda männikut on uuendanud.

Mõne asja õppis keskkonnakaitse juba aastakümneid tagasi kiiresti ära. Kui Euroopas hakati inimtegevuse keelamisega kaitsma rannikualade ja saarte taimestikku ja linnustikku, nähti varsti, kuidas pilliroog kasvas peale nii, et taimerikkus rannaniitudelt hoopis kadus. Saadi aru, et tuleb ikkagi lasta inimestel seal edasi toimetada. Metsas on paljudel juhtudel see kogemus veel õppimata.

Mets muutub hoopis aeglasemalt ja seetõttu ongi olemas kaunis soov konserveerida mets parkmetsana, vääriselupaigana vms. Võib-olla 10–20 aastaks saabki seda teha, aga mitte kauem. Siia sobib see tuntud ütlus, et kui tahame saja aasta pärast saja-aastaseid puid, tuleb need praegu kasvama panna.

Linnas ka ei ole võimalik, et kõik alleed ja pargid koosneks saja-aastastest puudest.

Juba tegutsevad metsaomanikud õpivad juurde, aga linnas elavatel passiivsetel metsaomanikel on ju veel üks takistus teel — just seal levib rohkem nn puukallistajate liikumine…

Eks see näitab, et ühiskond on rikkamaks saanud. Kui kõht on täis, siis mõeldakse rohkem niisugustele asjadele. Ja metsamehed ise võtavad liiga harva sõna. Ei levita piisavalt asjalikku kainet arusaama ja tõdesid, mida metsandus üldse tähendab.

Puukallistajad on hingelt ju head inimesed. Aga näiteks, kui kuulsin kriitikat metsanduse arengukava suhtes, tekkis küll mõte, et inimesed võiksid selle enne läbi lugeda, kui kritiseerima hakkavad.

Üks kritiseerija “Osooni” saates ütles, et juba seda dokumenti diagonaalis vaadata on väga õudne… Minu arvates on õudne hoopis eelarvamuse kütkes olemine.

Mida teha, et metsamõte normaalseks muutuks? Kas tuleks põlvkonnavahetust oodata?

See mõte on juba muutumas normaalsemaks, metsaomanike negatiivse aura tekkimise periood on möödas ja RMK on üle elanud oma valulised reformid.

Erametsandust on hakatud toetama. Sellelgi on kaudne positiivne mõju kogu ühiskonnas. Kui nähakse, et midagi toetatakse, siis seostatakse seda millegi vajaliku ja heaga.

Samas võib kas või üksainus lause kusagil kõik jälle nullida. Näiteks “Aktuaalne kaamera”, kus uudiste tekstiribal jookseb pealkiri, et RMK ei ole jätkusuutlik. See Riigikontrolli auditiga seotud teade oli võib-olla üks õudsemaid sõnumeid, mida on suudetud niimoodi avalikkuse ette paisata. Kusjuures auditeerijad ise ka ütlevad, et ega nad päris nii ei mõelnud.

Ma omajagu süüdistan meediat, kes riputas 1990. aastatel metsameestele külge puiduärika sildi ja muutis sõimusõnaks lageraie, mis on üldlevinud metsanduslik mõiste, üks tegutsemisviis, kuidas Põhjamaades küpsest metsast puitu varutakse.

Põllumeest on meil metsamehest hoopis rohkem hoitud. See on mõistetav ka, kõht peab ju täis olema. Pole kunagi öeldud teravilja kokkuostja kohta rukkiärikas.

Aga kõik need emotsionaal-sed hinnangud… Kas kõrrepõld on ilus või inetu, kas lageraielank on ilus või inetu.

Mind õpetas dotsent Lembit Muiste nii, et ega ükski mets ei ole pärast raiet ilus. Me võime küll ütelda, et ilusti tehtud, korralik töö, kuid põhimõtteliselt on see ikka loodusele vahele segamine. Aga see hetketulemus — raielank — ei saagi eesmärk olla. Eesmärk on saada metsast neid hüvesid, mida me saada tahame — puit, puidust tooted jne.

Üks plusse nõukogude ajal oli, et suurte maanteede ääres lageraieid ei tehtud. Nüüd on need metsad küpsed, neid raiutakse ja iga lank paistab silma.

Ma olen soovitanud inimestele, kes metsas ei käi, aga Tartu ja Tallinna vahet saalivad tihti, et tehke statistikat ja lugege kokku iga kilomeetri järel, kas tee ääres on lageraie või kasvav mets. Ja kasvav mets jagage kaheks: kas seal on viimasel 10–20 aastal midagi tehtud või tundub, et pole aastakümneid midagi tehtud. Vaadake, mis protsent kujuneb.

Täiesti kindel, et üle poole on sellist metsa, kus pole mitte midagi tehtud.

Me võime lõpuks ju nii ka teha, et üldse ei raiu midagi. Ei kasvata vilja ka ja elektrivoolu ostame Venest või Soomest. Aga selleks peaksime kõik pankurid olema. Me ei ole seda. Isegi Šveitsis haritakse põldu ja metsa.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare