Hea lehma piimast sai aastas 16 kg võid

Enne 19. sajandi lõppu ja 20. sajandi algust peeti Eestimaa
taludes karja peamiselt oma talu tarbeks ja sõnniku
saamiseks. Piimal, erinevalt tänapäevast, oli kõrvaline tähtsus.

Rohkesti peeti pulle ja härgi, keda kasutati ka veoloomadena.

Taludes anti lehmadele kõige halvemat sööta, sooheina ja põhku, parem sööt hoiti tööhobuste ja lammaste tarbeks. Piimal oli kõrvaline tähtsus, seda tarbiti enamasti suvel, kui vasikas enam piimatoidul polnud, lehmade kinnisperiood oli pikk.

Tehti ka võid, heaks peeti lehma, kellelt saadi aastas 1,5–2 leesikat võid (12–16 kg). Linnade piimatarviduse rahuldasid eeslinnades peetavad lehmad ja piim, mida saadi lähemalasuvatest mõisatest, sest mõisates peeti lehmi rohkem, kui oma tarbeks vaja oli. 19. sajandi lõpul kasvas linnaelanikkond jõudsalt ja piimatarvidus suurenes.

Langevad viljahinnad ja tõusvad piimasaaduste hinnad sundisid karjamajandust ümber kujundama. Tagas ju piima turustamine pideva rahalise sissetuleku kogu aasta vältel. Seoses raudteede ehitamise ja maanteede korrastamisega paranesid ka piima kui kiiresti rikneva kauba turustusvõimalused. 1870. a avatud Tallinn-Peterburi raudtee tegi kättesaadavaks pealinna turu.

Sellest, kuidas mõisate piimaköökidest ja algelisest karjakontrollist arenes välja tänapäevane jõudluskontroll, saab lugeda Jõudluskontrolli Keskuse kodulehel avaldatud raamatust "100 aastat jõudluskontrolli Eestis".