Hiliskevade märgiks on kagukaar
Kui Päike jõuab oma päevateekonnal kagusse, on kell suveaja järgi kümme, päikeseaja järgi üheksa. Talutöödes oli see keskhommiku ajaks, siis lasti hobused puhkama ja inimesedki said hetkeks hinge tõmmata.
Päevatöö algas ju koos päevatõusuga ehk siis suviti juba enne kella kuut. Keskhommikuks oli üle kolme tunni tööd seljataga. Mõnel pool oligi kagukaare nimeks keskhommik. Keskhommik jagas ennelõunase aja kaheks, siit taas seos sõnadega “kaks” ja “kaheks minek”.
Liikumine neljas suunas
Hiliskevade kalendripäevadest olid olulisel kohal kirikukalendriga seotud suviste- ehk nelipühad. Need on erilised pühad, millel on meil omakeelne nimi. Suvisted ega nelipühad ei seondu kristliku sisuga, milleks on Püha Vaimu laskumine Jeesuse õpilastele ning koos sellega kristliku kiriku sündimine.
Suvisted võiks tähendada hiliskevade lõppu ning suveaja algust. Nelipühade nimetuse algupära polegi nii lihtne leida.
Õpetaja Eenok Haamer teab rahvasuust, et nelipühade nimi on tulnud püha tähistamisest neli päeva. Võimatu pole ka, et selle taga on ristisuunaline liikumine neljas suunas, nii pikuti kui laiuti.
Setumaal käis suvistete juurde kergotamine, kus poolkaares seisvad lauljad aeg-ajalt korduvate sõnade “kes, kes, kergole, kes kergo jalale, kergo jalg katski, latse pada lahki” saatel vedasid tantsusammul poolkaare mõlemad otsad kokku ja siis jälle lahku.
Kergoks nimetati Setumaal tapitud puujalgadega pinki, millel naised, seljad vastamisi, ratsutasid, püüdes pingi jalgu tappidest lahti kiskuda. Selline tava käis vastlanädala neljapäevase paabapraasniku juurde ja pidi lasteõnne tagama.
Hiliskevade üks meie rahva tähtsamaid pühi on suvistetest kümme päeva varasem suur ristipäev. Selleks on neljapäev 40 päeva pärast ülestõusmispühi. Põnev on see, et suurele ristipäevale eelnevad nädalaste vahedega veel kolm ristipäeva – tuuleristipäev, linnuristipäev ja heinaristipäev.
Suurt ristipäeva kutsutakse maahingamispäevaks, see nimi on säilinud vadja keeles. Sel päeval tuli maale puhkust anda, ei tohtinud kaevata ega künda ega haiget teha millelegi, mis maast kasvas, ei taimedele, loomadele ega lindudele. Kahetsusväärsel kombel pole see päev puhkepäev meie riigis, kuigi enamikus Euroopa riikides see nõnda on.
Maailma loomise auks
Suure ristipäeva ja suvistete taga võib aimata meie ürgset kevadsuvist püha, mille sisuks oli maailma loomise tähistamine. Nii öeldakse Karjala muistendis, et maailm loodi suvistepühal.
Igal kevadel sünnib maailm uuesti idanevatest seemnetest, purunevatest munakoortest ja katkevatest pungasoomustest. Sellega kaasa minekuks tuleb toast välja minna ning imetledes laulda kõigest, mida leiate.
Ilusat maailmaloomist!
