Hinnakem ja kogugem metsa pärandkultuuri!
Kodumaa maastikes liikudes, tööd tehes või matkates võime ikka ja jälle sattuda aegade tagant pärit inimtegevuse märkidele. Sageli on need igapäevasest kasutusest välja jäänud, mõnikord ka minetanud oma algse otstarbe või leidnud uue kasutusviisi.
Metsamaastikes on selliseid, riikliku kaitse all mitteolevaid, meie ajani pärandunud maamärke säilinud rohkesti. Oleme hakanud neid nimetama pärandkultuuriobjektideks. Kas inimtegevuse ilmingud metsamaastikus on aga üldse kultuurinähtus? Tuhandetest kultuuri mõiste selgitustest tõuseb oma laiahaardelisuses esile Hando Runneli väljaöeldu: “Kultuur on kõigepealt kodu, on see vaba inimese olemise, tegutsemise ja käitumise viis, mis tal oma kodus on.” Seega on kultuur oma kõige laiemas mõistes eluviis. Ja eelmistest põlvkondadest meile pärandunud eluviisi jäljed ongi tõesti pärandkultuuri märgid.
Metsandusliku pärandkultuuri mõiste alla ei kuulu ainult otseselt metsatööga ja puistutega seotud märgid. Aegade jooksul on eesti maarahva elu olnud tihedalt seotud loodusega. Me ei saa loetelust välja jätta ammu kadunud külade vahelisi metsateid, kunagiste talude põliseid õuepuid, säilinud paekivikeldrit ja kivivoodriga kaevu. Meie metsi läbivad teadmata ajal ja otstarbel ehitatud kiviaedade süsteemid. Lisaks kümned igapäevatöödega seotud kultuurimärgid: turbalõikusekohad, lubjaahjude varemed ning paemurrud, tõrvaahjud, savitööstused, potaseahjud.
Pärandkooslused, mis viimastel kümnenditel erilise tähelepanu alla tõusnud, on välja kujunenud omaaegse eluviisi tulemusena, seega on nad puhtakujulised pärandkultuuriobjektid.
Eesti metsalugu on sajanditevanune ja põhjalikult uuritud
Metsi hinnati ja hoiti juba minevikus kui strateegilist loodusvara. Erilise kasutuseesmärgiga puistutest on arvatavasti vanimad laevaehitusmetsad. Tamm ja mänd on alati olnud hinnalisimaiks laevamaterjalideks. Seetõttu on pea kõik valitsejad keelanud tammede raie rannikupiirkondades. Juba 13. sajandil lubavad Saaremaa piiskoppide privileegid kaupmeestel igalt poolt võtta puitu kütteks ja remondiks, kuid mitte uue laeva ehitamiseks. Vene impeeriumis, kuhu ka Eesti alad kuulusid, keelati tammede ja mändide raie Peeter I poolt Soome lahe rannikul ja Neeva kallastel, sinna jõuti püstitada ka võllad iga 5 versta järgi patustajate karistamiseks. Puulaevade ajastu lõppes juba 20. saj. algul, kuid veel 1925 a metsakorralduse järgi loeti 426 ha riigimetsi Saaremaal laevametsadeks. Veel 19. saj. algul piirati sellised metsad kiviaedadega.
Eeltooduga on tihedas seoses laevaehituskohad. 19 ja 20 sajandi vahetusest on teada, et puulaevu ehitati paljudes kohtades põhjarannikul, Pärnu kandis ja saartel.
Pärandkultuuriobjektidena tunneme ka ajaloolisi metsakorralduse ja metsakuivenduse märke. Vanimad teadaolevad metsakorraldustööd algasid Eestis 1788. aastal. Nii olid Käsmu poolsaaare metsad juba 1793 a. plaani järgi sihtidega jagatud kvartaliteks. Saaremaal on leitud mõned algsed metsasihid 1795 a. Sõrve metsakorraldusest. Tõenäoliselt suurim ajalooline kvartalivõrgustik on säilinud Järvseljal õppe- ja katsemetskonnas, pärit 1865. aastast. Ajalooliste kuivendussüsteemide jälgi on leitud 19 saj. algusest. 20 saj. alguskümnenditeks oli mõisates kaevatud juba vähemalt 20 tuhat km metsakraave. Ühe näitena võib tuua Koluvere mõisametsade piirikraavi külgnevate rendimaadega, nn Suurt vallikraavi, mis eksisteeris juba vähemalt 1880tel aastatel.
Metsanduslik uurimis- ja katsetöö on eeldanud arvukate metsakatsealade loomise. Näitena tooksime Rangu nõmme Märjamaa lähedal, kus akadeemik Teodor Lippmaa rajas statsionaarse katseala loometsade taimekoosluste uurimiseks. Rahvusvaheliselt tuntud teadlase töökoht on tähistatud mälestuskiviga.
Mitmelgi leidub pool ajalooliste isikutega seotud puistuid. Metsaülem Karl Ahrensi poolt rajatud sanglepik Luidja rannaliivadel Hiiumaal, Koluvere mõisniku parun Buxhoevedeni korraldusel rajatud männik Kullamaa Rohumäel sealsete liivade kinnistamiseks, Vabadusristi kavalerile Karl Veigelile asundusmaana kingitud metsatukk samas Koluvere külas jm. Huvitav on Mäsna saunakoha lugu. Kui Konstantin Päts Vene Riigiduumasse pürgis, pidi tal olema kinnisvara. Selleks ta ostiski vallasekretäri kaudu Mäsna, nägemata seda ei siis ega kunagi hiljem oma silmaga. Paika tähistab praegu kena metsatukk.
Metsade majandamine on jätnud põnevaid pärandkultuurimärke
Näiteks võib tuua karjäärimetsad ammendatud põlevkivi- ja fosforiidialadel või poogitud seemikutega rajatud seemla endises Seljaküla metskonnas. Enamasti on need puistud seotud ka meie tuntud teadlastega. Hinnalisteks eesti metsaloo mälestusmärkideks on võõrliikide kultuurid. Need on meie metsandustöötajate otsiva ja juurdleva vaimu tunnistajaiks läbi aegade. Sarnased on ka 1999 a. kõikides maakondades rajatud lehtpuu katsekultuurid jäätmaade metsastamiseks. Nimetada võiks veel nn millenniumimetsi, mis istutati mitmel pool aastatuhande vahetumise tähistamiseks. Õpetlikud on ka eritehnoloogia rakendamisega rajatud või hooldatud kultuurid. Selliste näiteks on omaaegsed kõrgetele vagudele istutatud või kärsakatõrjekraavidega piiratud metsakultuurid.
Möödunud sajandi keskpaiku istutati erosiooniohtlikele aladele nn tuulekaitsepuistuid. Selliseid võib näha näiteks Jõgevamaal Kaareperes. Ka Nõmme liivikutele istutati juba 19 saj lõpul liivade kinnistamiseks männikuid. Nende kaitsemetsade rajamise initsiaatoriks oli tollane Eestimaa Metsaseltsi president Piirsalu mõisa omanik Arthur von zur Mühlen.
Eeltoodule võime lisada riigimetskondade metsataimlad ja puukoolid, sest just nendest sai alguse praegune eesti metsa põlvkond.
Peale Vabadussõda rajati talude ülesehitamiseks hulgaliselt saeveskeid, Osa jäi neist tööle isegi kolhoosiaja alguseni, kuni seadmed väsisid. Üks selline kuumpeamootoriga käivitatav saeveski töötas Oru vallas Paalil 1970te aastateni. Saeveskeid ehitati ka otse randa, näiteks Varbla lähistel, et lihtsustada eksporditava saematerjali laadimist laevadele.
Omaaegsete metsatööde näiteina on ühed muljetavaldavamad siiani veel säilinud vaigutuslangid. Vanad männikud salapäraste vaigutuskarridega võimsatel männitüvedel on nii noortele kui vanadele huvitavateks matkaobjetideks. Suurtel vaigutuslankidel, nagu neid eraldati sõjajärgsel ajal, olid vaigukogumispunktid, mille asukohti teavad veel vanemad metsamehed. Samast ajast pärinevad ka ajutised metsaveoraudteed, mis rajati suurte raiete piirkonda.
Võime leida veel kohti, kus asusid metsaestakaadid, mis rajati 1960te aastate lõpul sajandi tormimurru kiiremaks ülestöötamiseks.
Metsaga seotud üksikobjektidest on metsaloolised kultuurimärgid kindlasti ajaloolised metskonnahooned ja vahtkondade kordonid, millest mõnedki on kasutusel olnud pea poolteist sajandit. Paljudel mõisatel olid oma jahilossid, mis asusid samuti metsade rüpes ja said tihti hiljem uue ülesande. Näitena võib tuua Kaisa metsnikumaja endises Pajusi metskonnas, millel üle kolme meetri kõrgused toad.
Väärikal kohal metsanduskultuuris on olnud käbikuivatid. Enne I Maailmasõda oli neid Eestis juba 7. 1920tel aastatel lisandusid moodsad kuivatid Oraval, Kuressaares ja Roelas.
1960tel aastatel hakati metsakuivenduse ja teedeehituse käigus rajama tuletõrjeveehoidlaid, veidi hiljem püstitama tulevalvetorne.
Paljude põlvkondade elu on olnud seotud metsaga
Kõikidel aegadel on olnud metsa pagejaid. Nende elukohtadest on aimu peamiselt pärimuste kaudu nagu Valksi küla tekkeloos Läänemaal või Kõivupalu koobasküla puhul Põlvamaal. Tühjenenud metsakülade ja –talude kohad kannavad aga endas väärtuslikku kultuuriteavet. Mõisate ja põliskülade läheduses metsades satume aeg-ajalt mõne vabadiku- või popsisauna asemele. Sajandeid on metsi kasutatud pelgupaigana sõdade ajal. Metsavendade punkrid ja nende lood on üks osa meie metsa loost.
Parvetuskohtadeks ei ole olnud mitte ainult üldtuntud parvetusjõed ja –kanalid, vaid sageli ka väikesed metsaojad. Nii on pärimuse kohaselt Koluvere lossi jaoks palke parvetatud mööda paari sammu laiust Marimetsa oja. Hobuveokiga juurdepääs metsale puudus, kuid poisikesi, kes toigastega palke edasi ajaksid, oli küllalt. Ka sellised üleskirjutused rikastavad kodukandi metsalugu.
Kui kahe soosaarel veel sajand tagasi asunud küla lugu ulatub 15. sajandi keskele, siis ka neid külasid ühendava metsatee vanus on vähemalt viis ja pool sajandit. Need metsa- ja taliteed on aga senini nähtavad. Seega on nad ühed vanemad inimkultuuri märgid.
Siinjuures sobiks meelde tuletada Eestimaaga seotud loodusfilosoofi Hermann von Keyserlingi mõtet, millest ta räägib oma Kreeka meenutustes. Seal ta arutleb, et inimese energiaväli koosneb arvatavasti nagu teisedki väljad mikroosakestest. Sajandite jooksul on need siin kõndinud tuhandetest jalgadest pinnasesse ladestunud ja mõjutavad nii taimestikku.
Taliteede äärde on rajatud ka kõrtse, mis tegutsesid ainult talvel. Kavalam mees oli Heinakõrtsu peremees Teenuse ja Üdruma vahel. Tema kõrtsi külastasid ka suvel metsaheinamaadele nädalateks tulnud talunikud.
Metsa- ja heinamaateed lõikusid sageli väikeste ojadega. Nendest kohtadest võib praegugi leida üsna vähe tähelepanu pälvinud taluarhitetuuri väikevorme- kivitruupe. Üks selline on Märjamaa vallas Laukna Pakamäe külje all. Ojakene on vaevalt meeter lai ja suviti päris veeta. Sellest hoolimata on talumees 100-150 aastat tagasi näinud suurt vaeva korraliku võlvitud sillakese ladumiseks. See näitab ka loodusesse suhtumist. Ojakene algas allikatest metsaheinamaal, allikavesi oli püha, sellest ei lubanud peremehe loodusetunnetus sõnnikuvankriga läbi sõita.
Metsataludest annavad tunnistust sageli ainult sirelipõõsas, kreegisalu, metsistunud lillelaik. Mõnikord on veel kivikelder, raketeta kivivoodriga kaev ja õuepuud. Rootsi pärandkultuuriuurijad on soovitanud erilise hoolega hoida vanu kaevusid. Neist on leitud unikaalseid, tihti ainult sellele talule omaseid tarbeesemeid ja ehteid. Võime meiegi ette kujutada aega 150 aastat tagasi, kui talutütar läks kaevule ja sellele kummardudes kukkus juustest ehe või koduspõletatud savikruus läks vastu kaevukivi ja pihku jäi vaid sang...
Õue- ja väravapuudki vanades talukohtades on väärikad pärandkultuuri märgid. Väravapuud istutati tavaliselt karjatanuma otsa koos talu rajamisega. Puid istutati ka järeltulija sünni puhul, tütre või poja abiellumisel, uue elumaja valmimisel või vanaperemehe ja –perenaise juubelipäeval.
Seega on põlispuud vanades talukohtades enamasti isikustatud. Lähtudes Jakob Johan von Uexkülli omailmade teooriast on need selle pere, suguvõsa omailma peegeldus, sageli ainsad elusolendid, kes mäletavad kunagi siinelanud inimesi. Väljaspool seda küla, talu ja nende järglaskonda ei oma need märgid erilist tähendust ega vastukaja. Nad räägivad ühe pere loost. Seepärast ongi nende saatus sageli kurb- tühjaks jäänud kodukoht metsastub ja õuepuud raiutakse koos ümbritseva raieküpseks saanud metsaga uute omanike poolt.
Meie metsanduskultuuriloo algus kaob aegade hämarusse
Metsaheinamaad ja –karjamaad ning loopealsed on aga tõelised kultuuripärandi pärlid. Lisaks meile pärandunud bioloogilisele rikkusele on need kui pärandkultuuri raamistik. Neis võib leida kiviaedu, sinna suubuvaid karjatanumaid, heinamaakaevusid, kivikünasid loomade jootmiseks, heinaküüne, kuhjalavasid, linaleoauke, taliteid heina ja puude veoks. Kiviaiad olid metsaperede elus tähtsal kohal. Läänemaal Tuhu külas on säilinud ringikujuline, süllakõrgune kiviaed. Praeguse maaomaniku vanaisa on rääkinud, et 19 sajandil oli see soosaarel oeva talu ümber ehitatud kaitseks huntide eest. Peal oli veel tugev roigasaed.
Meie metsi läbivad sageli kilomeetritepikkused kiviaedade süsteemid. Osa muinasteadlasi on arvamusel, et need võiksid olla meie esivanemate astronoomiliste teadmiste kajastajad.
Igapäevaste tööde-tegemiste jälgi on metsas veelgi. Ühed vanemad, tänapäevaks enamasti ainult kohanimedena säilinutena on metsa aletamise ja kütise tegemise paigad. Ale tegemisel raadati mets ja põletati kohapeal. See oli sajandeid ainus viis viljaka maa saamiseks. Kohanimed Alesmaa, Alekõnnu, Sõerupealse, Sõerumaa viitavadki aletegemise kohtadele. Sõeruvili oli nimelt värskelt alemaalt saadud vili.
Metsaloo pärimuslik osa, mis peale kohanimede sisaldab mälestusi, legende ja jutte eeltoodud maastikumärkidest ja oskusi, mis seotud metsaeluga, on väärtuselt nendega võrdsed. Pärandkultuuriobjekt metsas omandab tõelise väärtuse koos tema kohta kogutud pärimuse, legendi või looga. Kohanimed ongi ühed vanemad metsaloo kandjad. Need nõuaksid eraldi käsitlemist. See käib ka endiste vahtkondade nimede kohta. Oma kodukandi metsaloo uurimisel on need tähtsal kohal, sest nad ei olnud enamasti seotud asulatega ja vahtkondade kadumisega kaovad ka nemad ajamerre. Sibilaane, Juudikünka, Pärtliaia, Tuuleveski, Luuassaare, Linnumetsa, Puujala, Pisisaare, Liivamänniku, Kõigevälja olid nii poeetilised kui ka iseloomustavad vahtkonnanimed. Praegused uusasunike pandud kohanimed paistavad nende kõrval silma enamasti ainult fantaasiavaesusega.
Lõpetuseks
Südantsoojendav on kuulsa inglise kirjaniku John Galsworthi mõte: “Arhitektuuri ja metsakultuuri allakäik on rahva kultuuri allakäik.”
Kas saab seda mõista otseses tähenduses? Mida mõtles maailmakirjanik seda kirja pannes? Me ei tea seda, kuid võime aimata. Mets on vaese mehe kasukas, ütleb ka eesti vanasõna. Soojus, toit ja ehitusmaterjal tuli metsast ka ürginimesel.
Selles plaanis on õpetlik Hollandi metsade lugu, mille hävimise etapp on seal juba läbi. Metsa kui kultuurinähtust uuritakse peamiselt läbi etümoloogiliste seoste. On selgunud, et metsa vähesusele vaatamata on seal arvukalt metsaga seotud perenimesid. Paljud neist viitavad erinevatele metsamaa tüüpidele. Kuna Hollandis olid perenimed juba keskajal ja sealsed suguvõsad on olnud väga paiksed, tehakse uurimusi, millised on seosed perenimede ja maastiku ilme vahel paikkonnas. Nii püütakse taastada maastiku väljanägemist ja metsade paiknemist aastasadu tagasi.
Saimegi küsimusele vastuse. Kui palju rikkam on eestlaste metsakultuur, seega kogu kultuuripärand! Metsanduslik pärandkultuur väärib uurimist, säilitamist ja tutvustamist.
