Hirv pugib puud ringiratast
Hirv, teadusliku nimega punahirv (Cervus elaphus), on eurooplaste jaoks metsade kuninglikem ja hinnatuim jahi-uluk, eeskätt pullid oma võimsate sarvedega. Enamik meil elavaist hirvepullidest kaalub 160-200 kg ja ületab oma kaalu poolest emasloomasid pea kahekordselt.
Hirve eluiga ulatub kuni 20 aastani. Jooksuaeg on septembris-oktoobris, sel ajal võib kuulda hirvepullide võimsaid möirgeid. Vanemad tugevamad pullid koondavad enda ümber haaremi ning tõrjuvad karjast eemale nooremad ja nõrgemad pullid.
Hiidlastel ja saarlastel on hirvedega pea 40 aasta pikkune kooselamise kogemus, aga mandri metsaomanikel tuleb sellega veel harjuda.
1970. aastal viidi Hiiumaale ja lasti seal lahti 28 hirve Vigala hirveaiast. Samal ajal hakati hirve levitama ka Saaremaal.
Sööb kõike
Lõuna-Eestisse hakkasid esimesed hirved tulema Lätist 1970.-1980. aastail, nad pärinesid Mazsalaca metsamajandi hirveaia isendite järglastest.
1977. aasta sügisel tuli toonasesse Polli metskonda ärritunud karjanaine, kelle tee kodunt laudani kulges raba serva mööda. Naine väitis, et ta ei julge enam tööl käia, kuna rabas elab hulluks läinud põder, kes teeb kohutavat häält. Tegu oli hirvede jooksuajal liigikaaslasi otsiva noore hirvepulliga.
Hirvede asurkond sai kõige kiiremini jalad alla Viljandimaal Mõisaküla kandis, Pärnumaal Jäärjas ja Valgamaal Helme vallas.
2008. aastal loendati Eestis 2200 hirve, sellest Saaremaal 1307, Hiiumaal 540, Viljandimaal 120, Pärnumaal 114 ja Valgamaal 84 isendit.
Hirvepull oma võimsate sarvedega on meie metsade suurim uhkus, kuid samal ajal on hirveasurkond ka metsade suurim nuhtlus. Miks?
Metskits on toidu suhtes väga valiv ja tekitab üldjuhul metsakahjustusi vaid talvel lumega suure asustustiheduse korral. Põder, kes toitub ööpäev läbi suurel maa-alal, on toidu suhtes pea sama valiv kui metskits. Hirv sööb aga valimatult ja on seega lähedasem põhjapõdrale.
Hiidlased teavad hästi, kuidas hirved kartulipõllul kartuleid välja kaabivad.
Hirve talvist toitumist on uurinud Egon Niittee. Tema uurimus põhineb peamiselt Hiiumaa ja ka Valgamaa hirvede käitumisel. Niittee vaatluse järgi tarvitasid hirved toiduks 17 perekonna puu- ja põõsaliike.
Maosisuproovides oli puittaimede osakaal kuni 23%, mustikas, kanarbik ja pohl kuni 16%, rohttaimed kuni 49%. Hiiumaal domineerisid toidus paakspuu, kadakas ja toomingas.
Ringiratast kooritud
Oma kogemustest võin öelda, et hirv on väga elupaigatruu, kui teda ei häirita. Väiksem kari, paar lehma järglastega, võib elada aastaid 60-100ha alal, kui seal on sobilikus vanuses ja kasvukohatüübis puistusid. Eelistatud on künklik maastik, kus leidub voolavat vett.
Puude koorimine sellises karja elupaigas on intensiivne. Hirv koorib saart, haaba, pihlakat, kuuske, mändi, vahtrat, paju. Kui oksad vähegi lubavad, koorib ta puud ümberringi, alustades maapinnast ca 20 cm kõrguselt.
Eelistatumad on kuni 30aastased puistud.
Mõisaküla lähedal olen näinud 40aastast saarikut, kus 80-90% puudest oli ringiratast kooritud. Samuti naudib hirv männikultuurides männikasve. Eriti hästi maitsevad talle potitaimede võrsed. RMK 2ha männikultuuris oli hirvekari talve algul söönud pea 100% männi latvadest.
Kui põdrakahjustus võtab metsas metsaomaniku vanduma, siis hirvekahjustus kisub vee silma.
Vajaks tähelepanu
Seda teemat ajendas käsitlema lootus, et jahindusjuhid ja metsaomanikud hakkavad enam tähelepanu pöörama hirve asurkonna laienemisele Eestis.
Praegu, kui hirve asustustihedus ei ole suur, on ajaliselt veel võimalik tegevust planeerida. Kui hirvede arv Eestis peaks viiekordistuma, võib metsakasvatust võtta kui sõelaga veekandmist.
Selline ulukirohkus rõõmustaks omaaegseid Euroopa aadlikke, kes said oma sissetulekud pärisorjade tööst. Aga me oleme ajas edasi liikunud.
Metsaomanik ostab maamaksu makstes näiliselt iga 40 aasta järel oma maa uuesti. Metsatulu saab ta alles 80-100 aasta pärast. Aga kui su kulutused ja aastakümnete töö hävib ulukikahjustustes, siis...
Jahinduse arengukava koostamisel on aluseks võetud 1967. aastal loodud jahindusmudel, mis sobis hästi punaparunitele ja on sobilik ka ekskommunistidele meie Riigikogus. Maaomanike õigustatud nõudmistest astutakse lihtsalt üle.
Ulukite arvukuse reguleerimise kohustus on pandud jahimaarentnikele, kes peavad tasuma riigile jahimaa kasutamise ja sõraliste küttimise eest jahipiirkonna kasutusõiguse tasu. Paljud jahiseltsid, kus hirve arvukus on madal, hirve praegu ei küti.
Jahimaade korraldus toimub 10aastase intervalliga, ja alles siis, kui see määrab hirve küttimise, hakatakse arvukust reguleerima. Hirv on aga ellujäämise võimalusi otsides jahimehele võrdväärne vastane. Nii on Saaremaa jahindusspetsialist Jaan Ärmus toonud välja 6 aasta laskelimiidi statistilise täitmise, mis on keskmiselt 41%. Kusjuures saarlastel on hirvejahiga aastakümnete kogemus. Hirve peaks aga küttima rohkem.
Jaht ja maamaksuhüvitis
Mis puutub metskitse, põdra ja hirve vahekorda, siis hirv, kes sööb kõike, tõrjub metskitse välja ja tihedalt hirvega asustatud aladel on enam ahtraid põdralehmi (see vajaks küll omaette uurimist).
Põder on Eestimaad asustanud jääajast saati ja tema eluõigust peaks hirve omale eelistama. Võrdset kahe suuruluki asustustihedust ei suuda meie metsad kanda.
Arvestades kahju, mida hirved metsale teevad, võiks neid küttida vastavalt loendusele, ootamata, millal jahimaade korraldus selle majanduskavva sisse viib. Laskelimiit tuleks loenduse arvust lähtudes määrata maksimaalne.
Riik, kes võtab jahiseltsidelt jahipiirkonna ja ulukite kasutamise tasu endale, peaks maaomanikele ulukikahjustuste leevendamiseks osaliselt hüvitama maamaksu. Praegu maksab maaomanik omavalitsusele metsamaalt maksu enamasti 2,5% maa maksustamishinnast. Oleks loogiline, kui riik võtaks selle enda kanda 1% ulatuses.
JAAK PÕLDMA, Karksi erametsaomanike ühingu juhatuse esimees
Arvukus tõusujoonel
- Hirve arvukus tõuseb nii saartel kui Lõuna-Eestis. Jahimehed on hirvi kohanud ja loendanud kaheksas maakonnas viieteist-
kümnest.
- Varasemale seitsmele maakonnale (Hiiu-, Lääne-Viru-, Pärnu-, Saare-, Valga-, Viljandi-, Võrumaa) lisandus 2008. aastal Jõgevamaa, kus arvati elutsevat 24 hirve.
- Kõige kiiremini on muutunud hirvede arvukus Viljandimaal, kus nende arv ajavahemikus 2002-2007 kasvas 28-lt 120ni. Lääne-Viru väikeses asurkonnas pole erilisi muutusi täheldatud.n Hirvede koguarv Eestis on jõudnud jahimeeste arvamuse kohaselt 2200ni.
Allikas: metsakaitse- ja metsauuenduskeskus
