Hispaania seakasvatus õitseb hoolimata Vene embargost

Kui teiste Euroopa riikide seakasvatajad kannavad tänu Vene embargole üüratut kahju, siis Hispaanias sujuvad asjad hästi, sest seakasvatajad töötavad pigem suurte tootjafirmade kui iseenda heaks.

Süsteem töötab selliselt, et tootjad omavad loomi, varustavad neid sööda ja veterinaartarvikute ning -ravimitega ja farmerid saavad iga üles kasvatatud sea eest kindla summa. Kusjuures nende kohustuseks on investeerida loomade kasvatamiseks vajalikesse rajatistesse ning maksta palka töötajatele.

Euroopa suuruselt teise seakasvatusriigi poolt väljatöötatud süsteem on farmeritele justkui omamoodi turvavõrgustik, sest liha hinna langedes ei kaota nemad midagi. Näiteks nüüdki, kui Venemaa sealiha sisseveole embargo on kehtestanud.

Kirde-Hispaanias Leridas asuv Albesa Ramadera farm on sellises süsteemis osalisena suutnud invetseerida taristusse, milles kasvab 3300 emist, kuus miljonit eurot.

Emised elavad selles farmis suurtes sulgudes ning sünnitavad igal aastal 102 000 põrsast. Kõik loomad on märgistatud elektrooniliste kiipidega.

Kui emis tunneb nälga, saab ta sulu kõrval asuvast toitumisboksist kiibi kaasabil kätte just tema vajadustele ja tiinuse staadiumile kohandad toiduportsu.

Arvutisüsteem salvestab iga emise päevase söödakoguse kaalu, kehakaalu kasvu, tiinuste ja sündinud põrsaste arvu ning saadab vajadusel välja hoiatusi - kui näitajates peaks kõrvalekaldeid tekkima.

Hispaanias kasvatatakse n-ö integreeritud süsteemis u 60% sigadest, 18% ühistutes ja 22% iseseisvates farmides. Sealsed farmid on keskmiselt ka prantsuse ja saks omadest suuremad - Hispaanias 500, Saksamaal 26 ja Prantsmaal 230 emist.

Umbes sajasse välisriiki esporditakse Hispaanias toodetud sealihast u 40% ning 2014. aastal panustas sektor väliskaubanduse ülejääki 3 miljardi euroga. Seakasvatuses töötab 180 00 inimest.

Kirjeldatud integreeritud farm-tootjafirma süsteem erineb Euroopa suurima sealihatootja Saksamaa ja ka suuruselt kolmandal kohal oleva Prantsusmaa süsteemist radikaalselt. Seal on iseseisvad farmid ja farmide poolt moodustatud ühistud tavalised. Kuid ka pankrotid on igapäevane nähe - Prantsusmaal on see juhtunud juba tuhandete seakasvatajatega. Paljudel juhtudel on talunikud ja farmide omanikud seetõttu enesetapu sooritanud, kirjutab portaal The Local.