Vaatamata sellele, et rasvumine on üks juhtivaid haigestumise ja enneaegse surma põhjusi inimeste seas, on samalaadse probleemi esinemisele hobustel alles hiljuti tähelepanu pöörama hakatud. Rasvumine põhjustab hobustel laminiiti, südame- ja kopsuhaigusi, lisaks ka suhkruhaiguselaadset ainevahetushaigust, mis mõjub looma organismile samamoodi laastavalt nagu suhkruhaigus inimestele.

Enamus rasvumisjuhtudest ei ole mitte teadliku hooletuse tulemus, vaid tekkinud eelkõige teadmatusest — omanikud kas ei saa aru, et nende hobune on paks, või ei tea, mida paksu hobusega kaalu langetamiseks ette võtta.

Selgus, et 50% uuringus osalenutest ei tundnud rasvunud hobust ära või ei pidanud liigset paksust terviseriskiks. Kui näidata tavalisele hobuseomanikule treenitud ja trimmis kehaga võidusõiduhobust, peab enamus teda alakaaluliseks ning hooletusse jäetuks.

Sotsiaalselt tunnustatud kehakaal muutub aja jooksul hobustel samamoodi nagu inimestel. Tundes ära kõhna ja paksu inimese, ning ka hobuse, sõltub see, mida peetakse ideaaliks, meid ümbritsevast keskkonnast. Me võrdleme oma hobust tema tallis või karjas elavate teiste hobustega. Kui needki on tüsedad, tundub meie paks hobune meile pigem normaalne kui ülekaaluline.

Üha enam räägitakse Inglismaal mitte hobuseomanikest, kes oma loomad hooletusse jätavad, vaid neist, kes neid liiga palju armastavad. Piltlikult öeldes tapavad inimesed hobuseid sageli mitte väärkohtlemise, vaid lahkusega. Isegi üks kohtulahend on selles valdkonnas olemas: Blackpoolis elav abielupaar mõisteti süüdi oma šetlandi poni ülemäära paksuks söötmise eest. Karistuseks määrati neile 5aastane hobusepidamise keeld ning 500 naelane rahatrahv kummalegi.

Me oleme unustanud, et loodus on hobuse disaininud nii, et tema kehakaal aastaaegade lõikes muutub. Enne kui rasvunud hobusele talvel tekk selga panna või sületäis heina ette laotada, tuleks mõelda, kas seda ikka on vaja teha.

Sellest, kui palju pakse hobuseid on meie tallides, saab lugeda eesti hobuse blogist.