Talli planeerimine

Hobuse heaolu silmas pidades on väga suur tähtsus tallil, kus ta veedab olulise osa päevast. Talli planeerimisel tuleb esiteks valmis mõelda, millist ja kui suurt hoonet vajatakse ning kas olemasolevas hoonestuses on juba mõni talliks sobilik ehitis olemas. Siinkohal võiks arvestada ka arenguperspektiiviga. Näiteks kui mõne aasta jooksul soovitakse hobuste arvu suurendada või hoopis vähendada, et siis tall oleks ka selleks lihtsalt kohandatav.

Sobiliku tallitüübi valik sõltub:

- asukohast – tall võib olla eraldiseisev hoone või ühendatakse mõne olemasoleva ehitisega;

- hobusepidamise suunitlusest – kas kavas on ratsahobuste pidamine, hobuste kasvatamine, turismitalu vms;

- hobuste arvust – kuni kolme hobuse tall võib olla lihtsam kui enamate hobuste pidamiseks mõeldud tall;

- pidamisviisist – kas kavas on hobuste boksis pidamine, vabapidamine või rühmapidamine.

Hoone paigutamist maastikku mõjutab ilmakaarte suund. Ideaalne on hoone paiknemine põhja-lõuna suunas, siis jääksid aknad ida ja lääne poole. Selline paigutamine tagab ruumide ühtlase valgustatuse. Piisav päevavalgus on hobuste heaolu huvides väga vajalik. Arvestuslik akende pind peab olema vähemalt 1/20 põrandapinnast.

Õhuruumi peab täiskasvanud hobuse kohta olema vähemalt 30 m³ ning talli kõrgus sõltuvalt hobuste arvust ja pidamise tüübist 2,6–4 m.

Tallide tüübid

Tallitüübi valikul tuleb arvestada sellega, milliseid hobuseid seal pidama hakatakse.

Hobuste kasvatamisel võib noorhobused paigutada vanuse järgi grupiboksidesse (eraldatud söötmiskohtade ja koplisse vaba väljapääsu puhul on ühele hobusele vaja põrandapinda – 2,5 x turjakõrgus². Neile lisanduvad tiinetele ja poegivatele märadele suuremad üksikboksid (14–16 m²).

Kui palju ja milliseid bokse teha, sõltub hobuste arvust ja kasvanduse suurusest. Alati lisanduvad ka varustuse, söötade ja tööriistade ruumid. Sissepääsuavad hobustele peavad olema vähemalt 2 m laiad ja ohutute uksekünnistega, et trügimisel ei tekiks vigastusi.

Ratsahobustele sobib kõige paremini hobuste pidamine üksikboksides, mille suurust saab arvutada valemi järgi – (2 x turjakõrgus)².

Väikese talli võib ehitada nn üksiku väliboksina. Neid külgepidi ühendades saame nn Inglise tüüpi talli, kus igal boksil on eraldi välisuks, mille kaudu käib kogu tegevus (söötmine, talli puhastamine ja hobuse pääs välja).

Varustuse ja sööda ruumid on eraldi üksused. Vaheseinad on läbipaistmatud ja hobused saavad üksteisega suhelda lahtiste uste või vastasseinas asuvate lahtikäivate akende kaudu. Sellise talli puhul tuleb hobustele tagada piisav liikumisvõimalus koplis või karjamaal, sest kui uksed-aknad on suletud, on hobused üsna suures isoleerituses.

Parem variant on see, kui boksidevahelised vaheseinad on ülemises osas läbipaistvad, näiteks kaetud metallvõrega. See tähendab, et kui ööseks aknad-uksed sulgeda, näevad hobused üksteist läbi vaheseinte ja saavad omavahel suhelda.

Veelgi parem selle tallitüübi edasiarendus on väljapääsu lisamine boksist otse jalutuskoplisse. See koppel võib talli kõigile hobustele olla ühine või on igal hobusel oma väiksem koppel. Selline tallitüüp on ideaalne just kodutallina, kus peetakse vähe hobuseid.

Klassikaliseks tallitüübiks võib pidada sellist, kus boksid paiknevad kahel pool vahekäiku. Hobuste söötmine ja asemete hooldamine käib vahekäigu kaudu. Vahekäigu soovitatav laius on 3 m, kuid mitte vähem kui 2,5 m.

Koplid ja sõnnikuhoidlad

Väiksemate tallide puhul on hea, kui koplid (karjamaad) külgnevad talliga. Siis saavad hobused halva ilma või kuuma päikese eest talli varju minna. Selle võimaluse võib asendada ka kolmest küljest suletud varjualusega. Samasugust varjualust saab kasutada, kui hobuseid peetakse karjamaal aasta ringi. Kui koplid või karjamaad asuvad tallist eemal, peab olema tee nendeni ohutu.

Omaette teema on söötade ja sõnniku ladustamine. Sõnnikuhoidla peab olema betoneeritud põhjaga (ja soovitatavalt pealt katusega kaetud). Aastase sõnnikuvaru ladustamiseks tuleb ruumi arvestada järgmiselt:

- hobusele 12 m³;

- ponile 8 m³.

Sõnnikuhoidla ehitamisel tuleb vältida reovete pääsu põhjavette.

Ka heina ja põhku peaks ladustama selleks ette nähtud hoidlas. Hobustega samas ruumis võib pidada vaid väiksemat kogust sööta (nt nädala varu).

Niiskuse tõttu võib sööt tolmama ja hallitama hakata. Kui vahelagi on niiskuskindel, võib heina lakas hoida.

Jõusööta – kaera, otra, kliisid, kuivsöödasegusid (müslid ja graanulid) peab säilitama nii, et hiired-rotid ei saaks kotte rikkuda. Samuti peab jälgima, et hoiukoht oleks niiskuse- ja veevaba.

Seetõttu ei tohi söödakotte paigutada veekraani lähedusse, kus veepritsmed panevad ajapikku sööda riknema.

Jõusööta ei ole hea hoida tallis ka seepärast, et hobuste boksist välja pääsemise korral võivad nad jõusööda ligi pääseda ning suurte koguste söömise tõttu koolikud saada.

Seega on talli planeerimisel kõige tähtsam silmas pidada hobuste ohutust, heaolu ja igapäevatoimingute käepärasust ning praktilisust.

Allikad: Siiri Nõva "Väiketallid" ja ajakirjas Oma Hobu ilmunud artiklid