Hobuselembus on haigus, millest ei saa lahti
“Kui esikohta välja kuulutama hakati, käis selline tunne korra läbi, et võib-olla mina...” ütleb Sirli Põldaru Ruila talli ees, kus ta teeb oma kolmanda kursuse praktikat. “Oli küll hea meel.”
Võistlusalasid oli tänavu üheksa. Sirlil läksid enda meelest hästi test, arvuti kasutamine ja loomade mõõtmine. Paremini võinuks tunda vanu tööriistu.
Parim vigursõitja
Tüdruku trumbiks aga on traktorialad: täpsussõit ja haakimine. Traktori täpsussõidu neidude arvestuses võitis ta juba eelmiselgi aastal. Tookord jäi üldarvestuses üheksandaks.
“Mulle meeldib traktoriga sõita palju rohkem kui autoga. Vaateväli on avaram,” väidab Sirli kindlalt.
Kodutalus Varblas on ta traktoritööd teinud ning on hinnatud abijõud ka sõprade juures söödavarumisel. Ka koolis said võistlejad päris palju treenida.
Sirli meenutab, et võis olla 9- või 10aastane, kui isa ta Kirovetsi kabiini silo tallama võttis ja traktoritööd õpetama hakkas. “Seitsmesajal (Kirovets K-700 – toim) on suur kabiin, sinna mahub kolm inimest ära,” räägib tüdruk esimestest traktoristikogemustest.
Eelmisel aastal esindas Sirli Põldaru koos Olustvere noormehe Rudolf Uustaliga Eesti ametikoole Europea võistlustel Tšehhis. See oli Euroopa põllumajanduskoolide kutsevõistlus, kus osavõtjaid kokku 22 riigist.
Võistelda tuli käsitsi lehmalüpsis, vikatiga niitmises, loomade kaalu määramises silma järgi ning traktori vigursõidus.
Nii lehmalüps kui vikatiga niitmine on Sirlil selge juba lapsepõlvest, kui kodus oli veel piimakari ning ta pidi vasikatele ristikut ette niitma.
Loomade kaalu määramise pani ta ka üsna täppi. Kõige õigemini määras hobuse kaalu, ka sea ja vasika omad läksid täppi.
“Neljas loom oli laama. See paistab karva tõttu suurem kui ta tegelikult on, sellega panin kõige rohkem mööda,” tunnistab tüdruk. Võistlus lõppes neile 6. kohaga.
Varbla põhikooli kiituskirjaga lõpetanud, poleks Sirli Põldarul ametikooli minna vaja olnudki, Pärnu Ülejõe gümnaasiumi uksed olid talle lahti.
Kuna aga vanem õde oli Türil õppinud ning tudeerib praegu Tartu ülikooli Pärnu kolledžis sotsiaaltööd, teab Sirli, et kõrgkooli jõuab ka hiljem. Esialgu otsustas kaheksalapselisest perest pärit tüdruk endale ameti õppida ja valis hobusekasvatuse.
Teiseks sünnipäevaks poni
Sirli kodus, Varbla vallas Mälikülas Möldri talus haritakse 100 ha maad ja peetakse 40 hobust. Hobuseid müüakse ning sõidutatakse ka Varbla kanti sattunud turiste. Suurem jagu on ponid. Hobused tulid majja juba enne Sirli sündi.
“Hobuseinimene on meie peres ema,” ütleb tütar. “See on nagu haigus, sellest ei saa lahti.”
Sirli ema Sirje Põldaru töötas kolhoosis ja sai sealt hobuse, millega karja ajada.
Hiljem, kui talu pidama hakati, ostis ta Saaremaalt eesti tõugu mära. Seejärel toodi tallu ka täkk, kes on praeguseks eesti tõu tunnustatud täkk ning kuulub nüüd Eesti Hobusekasvatajate Seltsile.
“Minu lemmikponi sündis siis, kui olin kaheaastane,” räägib Sirli. “Ta oli nii väike, et ema tõi ta tuppa mulle näha. Sellest saigi minu hobune, kellel juba paariaastaselt seljas käisin ja ratsutamist õppima hakkasin.”
Kahel vanemal õel oli siis juba oma hobune, nii sai selle ka Sirli.
Tänaseks on vanemad õed kodust läinud. Talus sõidavad hobustega veel kaks nooremat õde, Kaja ja Kati, üks neist 15- ja teine 12aastane. Need tüdrukud tegelevad ka turistidega ning juhivad ratsaretki metsa ja mere äärde. Ja saavad väga hästi hakkama.
Kuna Sirli tegeleb Möldri talu lastest hobustega kõige rohkem ning ka õpib seda eriala, on tema tööks hobuste ratsastamine ja treenimine. “Mõni päev tagasi tõin kaks poni Padise talli – kodus Varblas on kauge neid treenimas käia,” ütleb ta.
Mõnda aega töötas Sirli Saksamaal ühes Kieli lähedal asuvas tallis, kus olid trakeeni tõugu hobused. Tema hooldada – puhastada, ratsastada ja treenida – oli viis looma. Ühega neist, kõige arglikumaga, said nad suurteks sõpradeks. “Hobune peab inimest usaldama hakkama, siis läheb kõik hästi,” teab ta oma kogemustest.
Saksamaal nähtu andis suuna ka Sirli tulevikuunistusele: et kunagi võiks tal olla kusagil linna lähedal oma tall, kus saaks hobuseid pidada, turiste teenindada ja n-ö hobusehulludele teismelistele tüdrukutele ratsutamist õpetada. Enne tuleb aga ametikool lõpetada ning täiendada oma teadmisi maaülikooli loomaarstiteaduskonnas.
Mirja-Mai Urve, Järvamaa kutsehariduskeskuse loomakasvatuse õpetaja
Sirli on hästi hakkaja tüdruk. Ta on talutüdruk, nii et eelteadmised ja praktilised oskused olid tal juba siia õppima tulles head. Ta oskab ise asju märgata, talle ei pea kõike näpuga ette näitama.
Sirlil on ka väga hea mälu – kõik, mis ta õpib, jääb talle hästi meelde. Ilmselt on see sellepärast nii, et ta oskab teooriat praktikaga siduda ja reaalselt mõelda. Loomadega suheldes on Sirli hästi kindel ja rahulik, see oskus on talle vist juba lapsepõlvest kaasa antud.
