Hobusepidajad maaülikooli kliinikut ei usalda
“Minu mõõt on täis,” sõnab Eesti Ratsaspordi Liidu peasekretär Siim Nõmmoja. “Eesti paremikku kuuluvad sporthobused maaülikooli kliinikus ei käi.
Nad ei saa sealt sellist abi, mida vajavad.” Ta selgitab, et kliiniku peamiseks veaks on ööpäevaringse arstiabi puudumine. Loomad ei säti ju oma vigastusi või haigestumisi alati südapäevasesse aega.
Kuigi koos on istutud ja aru peetud juba mitu korda, polevat kliiniku töös näha paranemise märke.
Hoolimata valusast kriitikast, on Eesti Maaülikooli loomakliiniku juhataja Kalmer Kalmus rahul sellega, et ratsaliit on kliinikurahvaga kaasa mõelnud.
Suvel valiti suurloomakliiniku peaarstiks Katrin Alekand, kelle eestvõttel hakatakse lähitulevikus hobustele füsioteraapia- ja rehabilitatsiooniteenuseid pakkuma. Käivitunud on digitaalsete röntgeniülesvõtete arhiiv.
Enamik inimestest, kellega Maaleht hobuste ravimisest rääkis, ei soovinud oma nime leheveergudel näha. “Kui ma avalikult räägin, et pole kliiniku töökorraldusega rahul, siis ilmselt mind järgmisel korral jutule ei võeta,” on üks talliomanik otsekohene.
Harjumaal Väänas talli pidav Marit Künnapuu julgeb oma etteheited ka välja öelda. “Käisin hobusega kliinikus müügieelset ülevaatust tegemas.
Hobune saadeti välja, kaasas jalgadest tehtud röntgenipildid ja arve. Selleks et saada röntgenipiltide ning hobuse tervisliku seisundi kirjeldust, pidi ta korduvalt kõva häält tegema.
“Võib-olla on mõnikord juhtunud, et pabereid pole tõesti saanud kohe, kui on küsitud, kuid püüame teha oma parima,” tõrjub Kalmer Kalmus. Paludes ühtlasi mõistvat suhtumist. “Ka meie töötajatel on kõigest kaks kätt.”
Hobuseid ei saa ravida projektipõhiselt
Hobuste ravimisega tegeleb maaülikoolis kaks osalise töökoormusega arsti: Tiina Zõbin ja Uve Sachris. Kliinikus viibivad nad kaks päeva nädalas.
Lisaks tehakse koostööd veel mitme loomaarstiga. Täiskohaga ja ainult maaülikooli kliinikus töötavat hobusearsti pole aga rahanappuse tõttu tööle võtta õnnestunud.
Eelmise aasta riigieelarve kärped tähendasid EMÜ-le ja ka loomakliinikule eelarve vähenemist algul 3%, pärast 7%. Sel aastal võeti veel 10% maha. Seetõttu võtab suurloomakliinik abivajajate kõnesid vastu tööpäeviti kella 9–16.
Hobusearst Tiit Siiboja on maaülikooli loomakliiniku õnnetu olukorra üle mõelnud pikalt ja palju. Ta leiab, et eraettevõtlus ja ülikool on kaks täiesti erinevat asja.
Sellest hoolimata on paljudes riikides õnnestunud need edukalt ühendada. Ülikoolide kliinikutes on kõige moodsam aparatuur, seal kasutatakse kõige uuemaid ravimeetodeid ja ravitakse kõige raskemaid haigusjuhte.
“Et see nii oleks, peab riik rahaliselt panustama, ja mitte vähe. Tänases Eestis me aga riigi toetusele loota ei saa,” on Siiboja kindel. “Kui rahastamine samas vaimus jätkub, ei õpetata seal varsti enam tudengeid ka.”
Helsingi ülikooli loomakliinik teenib teenuste müügist aastas 5 miljonit eurot, riik lisab sellele toetusena 3 miljonit. Tartus on kliiniku ülalpidamiseks kasutada 10 korda väiksemad summad. Nii Siiboja kui Kalmus tõdevad, et isegi siis, kui kogu hobuveterinaaria käive Eestis tõuseks 8–9 korda, ei veaks maaülikooli loomakliinik riigi toeta välja. Tudengite pearahast ei piisa.
“Loomulikult oleme kirjutanud projekte, ja suuresti projektirahade toel on saadud kliinikusse kaasaegne sisseseade.
Ent kui projekt lõpeb, lõpeb ka raha. Projektipõhiselt ei saa üles ehitada kaugeleulatuvaid plaane,” ei jaga Kalmus lokkavat projektivaimustust.
Ülikoolil on aparatuur, arstidel erapraksised
Eestis töötab ka kümmekond erapraksist omavat hobusearsti, kelle telefonid on klientidele avatud enamasti ööpäev ringi. Ühelgi neist pole kasutada sellist aparatuuri nagu maaülikooli kliinikus.
Nii ongi välja kujunenud kummaline olukord: maaülikooli loomakliinikus on kaasaegne aparatuur, aga pole piisavalt arste. Arstidel on erapraksised, kuid neil pole piisavalt head meditsiinitehnikat.
“Need inimesed on mitte ainult hobusearstid, vaid nad on ka hobusehaiged,” sõnastab eraarstide tööinnu põhjuse Tiit Siiboja. “Keegi neist ei võta hobuste ravimist pelgalt ärina.” Selleks et ära elada, teevad paljud oma praksise kõrvalt ka muud tööd.
Hiljuti Hannoveri veterinaaria kõrgkooli lõpetanud Triin Tohver, kes seisab oma hobusearstitee alguses, imestab, miks nii sageli vingutakse, et siinse hobuveterinaaria tase on kehv ja tegijad sellest ära ei ela.
“Arvan, et põhjusi on kaks,” üritab ta selgitust leida. “Esiteks ei ole meie loomaarstide vahel head koostööd ja teiseks on info puudulik: paljud hobuseomanikud ei tea, milliseid teenuseid loomaarstid pakuvad, millal ja miks peaks arsti kohale kutsuma, kellele ning kuhu helis-tama.”
Suurloomakliiniku kõrval asuvas väikeloomakliinikus käib palju kliente. Kalmuse sõnul on nii, et kuigi hobuseomanike nõudmised teenustele on suuremad kui koeraomanikel, on nende valmidus teenuste eest maksta väiksem.
Koera seljaoperatsiooni eest käiakse 15 000 krooni välja hoopis kergema käega kui sama suur summa liigesesisese artroskoopilise lõikuse eest hobusel.
Rikka riigi ülikooli veterinaariakliinik
“See aparatuur, mis meil kliinikus olemas, on pidevalt kasutusel,” eitab Kalmus süüdistust, et peened masinad seisavad jõude. “Ükski aparaat ei kogu tolmu.”
Maaülikooli kliinikus ei tehta vaid koolikuoperatsioone, sest puudub vastavate oskustega
inimene.
Ka Soomes ja Rootsis ei sooritata neid lõikusi mitte igas kliinikus.
Mitme inimese arvates on suurloomakliinik planeeritud-ehitatud nii valesti, et seda polegi võimalik üleval pidada. Tegelikult on see ehitatud väga õigesti — rikka riigi loomaarstiteaduskonna kliinikuks.
Eestis, hoolimata loosungist jõuda õige pea Euroopa viie rikkama riigi hulka, ei saa suure maneeži ja talliga kliinik iseseisvalt toimida, sest üldkulud on liiga suured. Need inimesed, kes kliiniku planeerisid, enam ülikoolis ei tööta.
“Kui on mingi mure või arusaamatus, tuleks esmalt meie poole pöörduda, mitte rääkida foorumites või omavahel,” arvab Kalmer Kalmus ning kinnitab, et siiani pole ükski hobune abita jäänud.
Kui vähegi võimalik, on tema sõnul uksed lahti tehtud ka õhtusel ajal või otsitud ravivõimalusi kolleegide kaudu. Probleem on hoopis selles, et kliinikusse ei pöördutagi.
Marit Künnapuu pakub, et Eestist viiakse Soome hobusekliinikutesse vähemalt paar hobust nädalas. Sageli on neil tervisemured, mille diagnoosimise ja ravimisega ka Tartus kenasti hakkama saadaks. Küsimus on usalduses. Kaks arsti kahel päeval nädalas usaldust ei kasvata.
HOBUSTE RAVIMINE
Eesti Maaülikooli suurloomakliinik
- Loomi ravitakse EMÜ loomakliinikus alates 1848. aastast.
- Uue veterinaariakompleksi (zoomeedikumi) ehitamine maksis üle 60 mln krooni.
- Uus loomakliinik avati 2004. aastal.
- Olemas 7 ruumis paiknevat eri suurusega boksi hobuste majutamiseks.
- 2009. aastal teenindati 550 hobust, paljud neist Lätist.
- Ambulatoorselt teenindati 86%, statsionaarselt 2,4%, tallides 11,6%.
- Peamiselt pöördutakse kliinikusse hingamis- ja liigeseprobleemidega.
- Lähiajal käivitatakse füsioteraapia ja taastusravi.
- Möödunud sügisest hakati digitaalseid röntgenülesvõtteid arhiveerima Maarjamõisa haiglaga ühises digitaalses arhiivis.
- Loomakliinikus praktiseerivad veterinaarmeditsiini üliõpilased.
