Ilm jagas linnuriigis rohkesti titeõnne
“Tänavu on lindudel palju poegi, haruldaselt palju,” rõõmustab Raplamaal Koikse külas elav loodusvaatleja
Arvo Saidla.
Maalehe ilmatargana tuntud Saidla ei oska pojarikkusele muud põhjust leida, kui et ilmad on pesitsemiseks ja pojukeste üleskasvatamiseks väga soodsad olnud.
Iseäranis tähelepanu väärivaks peab ta koduküla toonekurepaari, kes kasvatas üles kõik neli poega.
“See on nii haruldane, ise ka imestasin. Tavaliselt on ju nii, et kui on juba kolm poega, lükatakse üks uperkuuti pesast alla ja kaks jääb,” selgitab ta.
Paari nädala eest luges ta põllu pealt kokku 19 toonekurge, noored ja vanad koos ümbruskonna pesadest.
Kuigi suvi oli põuapoolne, ju siis toitu neile ikkagi jagus. Eks omajagu aitas kaasa ka lähedalt mööda jooksva jõe mõju.
Suur soe tõi toidu lauale
“Nii pääsukesed kui ka linavästrikud tegid tänavu kaks kurna, eelmisel suvel seda polnud näha,” jätkab Saidla.
Vaatleja sõnul oli tänavu palju võsukesi ka kiivitajatel. Kuulda võis rukkirääkegi, kuid nende pojad ei lase ennast kuigivõrd märgata.
Vähe kuulis ja nägi Saidla sel aastal lõokesi, kuid neid on üleüldse varasemast napimaks jäänud.
Nüüdseks juba 15 aastat metsavärvulisi uurinud Tartu Ülikooli linnuökoloogia teadur Marko Mägi ütleb, et äsjane suvi oli neile lindudele järelkasvu osas igati üle keskmise hea.
Kuigi kevad hilines ja pesitsemine algas tavalisest hiljem (mistõttu võis karta halvimat), siis tänu sellele, et kevad läks kiirelt suveks üle, hajusid ka mured. Ideaalne oli seegi, et poegade ajal ei olnud vihma ega jahedust.
“Suure soojaga oli röövikute kasv edukas ning metsalindudel poegade kasvuajal toitu küllaga võtta,” selgitab Mägi.
Üllatavalt palju oli näiteks rasvatihastel ja teistelgi värvulistel teisi kurni.
“Kui kõik meil pesitsevad liigid kokku võtta, siis oli ka kotkaste osas isegi üllatavalt väga hea aasta,” iseloomustab kotkauurija Urmas Sellis meie suurte ja haruldaste lindude titeõnne.
Ehkki lõplikud andmed laekuvad alles 1. oktoobriks, siis esmamulje põhjal oli Sellise sõnul üks üle ajaloo parimaid aastaid kalakotkal.
Pesitsejaid oli 60 paari ringis ja poegi üle saja.
“Ilm oli hea, kuna tõsiseid torme ja äikeserajusid, mis pesi laastanuks, ei olnud,” põhjendab Sellis.
Kui kaljukotkastel on terve Eesti peale aastas kolm-neli poega, siis tänavu on neid üle kümne loendatud.
Rõõmu tunneb Sellis ka väike-konnakotka rohkusest, neid on kokku 500–600 paari, ja kuna hiiri oli kõvasti, polnud näljahirmu neilgi. Keskpäraseks jäi pesitsus merikotkal.
Õnnestunud pesitsemise ja hea poja-aastaga paistavad tänavu silma ka veelinnud.
Maaülikooli teadur Kalev Rattiste on 40 aastat jälginud kalakajakate käekäiku, ja see suvi on olnud selle aja sees neile lindudele üks paremaid.
“Varasemalt on head aastad olnud 1988, 1989, 2008 ja 2010, see-eest mullune oli üks viletsamaid,” teab ta linnupoja-aastatest kõnelda.
Rattiste sõnul sõltub veelindude pesitsemise õnnestumine, poegade arv ning nende ellujäämine suurel määral just ilmastikust.
Tormid on nuhtlus
Läinud kevadel oli pesitsusajal kolm suurt tormi – 12. mail, 2. juunil ja 17. juunil, mis kalakajakate pesad koos munade või äsja koorunud poegadega uputas. Kui linnud olidki pesa taastada jõudnud, tuli uus torm kohe otsa.
“Tänavu aga suuri torme ei olnud ja linnud said edukalt oma pesakonna üles kasvatada,” märgib ta.
Näiteks Matsalu rahvuspargis Kakrarahul pesitses tänavu Rattiste andmetel 689 paari kalakajakaid, mullusest 29 paari enam. Kui ta nende pojad kokku luges, siis seekord oli neid 1767, aasta tagasi aga 1356.
On tavapärane, et noorte poegade suremus on üsna kõrge. Ent selleski osas oli tänavune aasta hea. Tormide, külmade ilmade ning muude põhjuste tõttu hukkus läinud suvel 217 poega, tänavu leidis ta surnuna vaid 88 pisikest kalakajakat.
“Seega, kui mullu jäi poegi ellu 1100 ringis, siis tänavu ligemale 1700, lausa 600 rohkem,” võrdleb Rattiste kaht äärmuslikku poja-aastat Kakrarahul.
End 40 aastat kalakajakatele pühendanud Rattiste hinnangul läks pesitsemine ja poegade kasvatamine korda ka teistel veelindudel.
