Ilves varitseb inimest puu otsas ja teised eksiarvamused suurkiskjate kohta
Keskkonnateabe keskuse ulukiseire osakonna juhataja Peep Männil rääkis Alam-Pedja looduskaitsealal peetud looduskoolis hundi, karu ja ilvese hingeelust ning põhjustest, miks neid armastatakse ja vihatakse.
Ühed põhjused on ajaloolised, vanadest aegadest pärit juttude põhjal arvatakse, et näljane hunt ründab inimesi. Tegelikult on marutaud sagedaim põhjus, miks hundid on inimesi rünnanud. Eestis juhtus see viimati 1988. aastal.
Ilvese kohta arvatakse, et ta varitseb puu otsas ja hüppab sealt turja. Tegelikult aga hiilib ilves saakloomale ligi maapinnal. Ilves on väga uudishimulik loom ja võib inimese järel käia kilomeetreid, nii, et teda ei märka ja kindlasti ilma kavatsuseta rünnata.
Karu peetakse samuti kurjaks loomaks, kes inimest ründab. Eestis on seda juhtunud, kuid enamasti jahiolukordades, kus looma on enne haavatud, nii et ta ei suuda põgeneda. On ka juhtmeid, kus talvel üles aetud emakaru on koopast välja tulnud ja teda on kohe enesekaitseks lastud, kuigi muidu karu põgeneks.
Samuti peetakse ohtlikuks koera ja hundi hübriidi, kellel olevat koera julgus ja hundi julmus. Peep Männil kinnitas, et hübriid ei ole kuidagi ohtlikum kui hunt.
Nendel juhtumitel, kus hunt on koera murdnud, on enamasti tegemist hulkuva koeraga, kes on läinud hundi territooriumile. Hunt peab teda konkurendiks oma saakloomadele ja konkurent süüakse.
Kui lambaid on murtud, arvatakse alati esimesena, et süüdlane on hunt. Sageli on see aga valesüüdistus, sest ka koerad murravad lambaid. Koera murtud lamba tunneb ära hulgaliselt katkutud villa järgi (hunt nii palju ei rapsi saaklooma kallal).
Eesti metsades ei ole ühtegi loomaliiki, kes võiks näha inimest saakloomana ja ka eelduseid sellise olukorra tekkeks ei ole. Esiteks on Eestis kõigil kiskjatel looduslik toidulaud väga hästi kaetud ja teiseks jahitakse kõiki meie suurkiskjaid korrapäraselt, mistõttu säilib nende inimpelglikkus.
