Indrek Sell: must pässik ja kasekäsn on kaks erinevat liiki

 (3)
Indrek Sell: must pässik ja kasekäsn on kaks erinevat liiki
Indrek Sell, kelle paremas käes on juurepessu ja vasakus tuletaela viljakeha, seisab maaülikooli seeneherbaariumi kõrval. “Siin võiks suurt teadust teha, kuid napi teadusraha tingimustes valitseb hoopis suur vaikus,” ütleb Sell. Foto: Viio Aitsam.

“Eluspuudel kasvab puuseentest väike osa – enamik lagundab ikkagi surnud puitu,” ütleb maaülikooli mükoloog Indrek Sell, kes septembris kaitses puuseente teemal doktoriväitekirja.

Varem teati teid loodusfotograafina ja linnutundjana. Kas puuseentele spetsialiseerumisel oli mingi otsene ajend?

Öeldakse, et iga loodusteadlane on kunagi tegelnud bioloogia lastehaiguse – ornitoloogiaga. Mina tegelesin lindudega keskkooli ajal, aga kui tulin maaülikooli loodusvarade kasutamist ja kaitset õppima, hakkasin oma rada otsima. Mõtlesin ka puuseentele, sest kokkupuude nendega oli olemas – muude loodusobjektide kõrval olin ka neid pildistanud ja pildistades tahad ju teada, mis liikidega on tegu.

Tundsin Einar Tammurit, kes oli Alam-Pedja looduskaitseala peremees. Tema kaudu sain tuttavaks seeneteadlase Erast Parmastoga, kellega algas tihedam suhtlus, kui olin teisel kursusel. Puutusime kokku, kui käisin igal nädalal paar korda maaülikooli seente herbaariumi kasutamas, et seeni tundma õppida ja end kevadisteks metsaminekuteks ette valmistada.

Bakalaureusetöö teemaks sai “Muraka looduskaitseala põlismetsade puitu lagundavad seened”. Magistritööga jõudsin hoopis tuletaeliku ehk ebatuletaelani.

Mis tuletaelikud on?

Tuletaelikud on seente rühm, üks osa taelikutest, mida Eestis on kokku umbes 20 liiki. Taelikuid leidub nii okas- kui lehtpuudel, aga tuletaelikud kasvavad ainult lehtpuudel.

Seotud lood:

Tuletaelikute rühmas on 11 liiki, millest Eestis esineb üheksa. Neist enamik on peremeespuu-spetsiifilised. Näiteks haavataelik kasvab ainult haabadel ja paplitel. Kaskedel on neli liiki, remmelgatel oma liik, ploomidel ja kirssidel oma. Ja lepataelik on erandlik, kuna teda leidub nii leppadel, toomingal, õunapuul, sarapuul kui ka pihlakal ja pooppuul.

Magistritööd alustades oli küsimus, kas tammel, saarel ja vahtral kasvavad päris uued, seni kirjeldamata tuletaeliku liigid või kuuluvad need tuntud liikide hulka. Erast Parmasto oletas uusi liike. Tegelikult tema oletus ei pidanud paika – DNA-analüüsi tulemusel leidsin, et nii tammel, saarel kui vahtral kasvavad hoopis lepataelikud.

Samalt pinnalt läks edasi doktoritöö “Puitulagundavate kandseente valitud taksonite süstemaatika ja ökoloogia”. Selles käsitlesin muu hulgas ka kadakal kasvavaid seeni. Nii Eesti kui Soome kadakate seeni hakkasin uurima ülikoolis õppimise ajal koos Soome keskkonnainstituudi vanemteaduri Heikki Kotirantaga.

Kui palju Eestis üldse puuseeni on?

On kaks peamist rühma: torikseened ja koorikseened. Torikseeni on meil teada 212 liiki. Nende hulgas on nii suurte eenduvate viljakehadega liike, mis kasvavad puutüve küljes, kui ka vastu tüve kasvavate liibuvate viljakehadega liike.

Torikseente kohta saab teavet Tuomo Niemelä raamatust “Torikseened Soomes ja Eestis”. See väga põhjalik värvifotodega raamat ilmus meil soome keelest tõlgituna neli aastat tagasi (raamatu tõlkisid Katrin Jürgens ja Indrek Sell – V. A.).

Teine rühm on koorikulised, mida on hinnanguliselt 350 liiki. Neid asjatundmatu võib-olla ei oskagi vaadata – näevad sageli välja valge koorikuna puukoorel.

Puuseente hulgas on ka jala ja kübaraga lehikseeni, aga neid on vähe, selles rühmas on näiteks austerservik.

Enamik puuseeni kasvab kas lamapuidul või murdunud tüvedel. Eluspuudel kasvab ainult väike osa puuseentest ja nende seas on siis need mädanikutekitajad, kellega metsakasvatajad kokku puutuvad.

Kas tuntud puuseen juurepess on torikseen?

Jah, aga kui puuseentest üldisemalt rääkida, siis varasem lihtne jaotus – sugukond torikulised ja sugukond koorikulised – on tänapäeval, mil on hakatud uurima ka seente molekulaarseid tunnuseid, muutunud keerulisemaks. Näiteks on DNA järgi leitud, et paljud torikseened on oma päritolult sugulased hoopis puravikega. Juurepessud on sugulased pilvikute ja riisikatega.

Liike on tõstetud palju ühest seeneperekonnast teise.

Kas tunnete metsas kõik puu-seened liigiti ära?

Ei. Neist liikidest saab tegelikult vaid väikest osa kohapeal määrata. Ja arvestada tuleb ka sellega, et neil võib olla tohutu varieeruvus. Näiteks üks meie metsade kõige tavalisemaid torikseeni, kännupess, kelle viljakehade värvus ja kuju võib varieeruda väga palju.

Loe veel

Ka tuletaelikute täpseks määramiseks on vaja molekulaarseid uuringuid, aga nende puhul on asi lihtsam, kui teame peremeespuud. Kui ta kasvab haaval, on valida kahe variandi vahel, kui kasel, siis nelja vahel ja nii edasi.

Jääb mulje, et inimesed teavad puuseentest vähe sellepärast, et neid ei sööda.

Jah. Ja tihti küsitakse, kas nad kõlbavad süüa. Puuseened on enamasti kõvad, korkjad ja ei kutsu sööma, aga on kaks liiki, mida noorelt süüakse – soomustorik ja vääveltorik. Seenemäärajad ütlevad nende kahe kohta “tinglikult söödav” ja see tähendab, et maitsvateks söögi-
seenteks neid siiski ei peeta ja söömine võib mõnikord tekitada ka kõhulahtisust või allergilisust.

Kas olete neid maitsnud?

Ei ole proovinud.

Kõvaks muutuvad nad vist pikalt kasvades...

Seened koosnevad viljakehast ja seeneniidistikust ehk mütseelist, mis on maapinnas või puidu sees ja mida palja silmaga ei näe. Viljakehad võivad tekkida või mitte ja lehikseentel tekivad need sügiseti lühikeseks ajaks.

Puuseentel on kas ühe- või mitmeaastased viljakehad. Üheaastased tekivad suvel või sügisel, mitmeaastased kasvatavad aga igal aastal endale koore ja seeneliha alla ühe nn torukeste kihi juurde. Kui seent uurida, on need kihid silmaga eristatavad.

Näiteks haavataelik on selline mitmeaastane puuseen, kelle puhul viljakehad võivad elada isegi kuni 80 aastat vanaks.

Kui seentest üldisemalt rääkida, siis tuleb arvestada ka sellega, et paljudel seentel on nii ladina kui eesti keeles palju sünonüüme. Üks, mida meil tihti segi aetakse, on puuseen kasekäsn ja musta pässiku see osa, mis tegelikult seene viljakeha polegi.

Need mustad mügarad, mida kasetüvelt leiab ja millel arvatakse olevat ravitoime, on musta pässiku (Inonotus obliquus) tekitatud steriilsed moodustised. Seene enda viljakehad on hoopis koore all, õhukesed ja liibuvad ning sellised, et neid esmapilgul ei oskagi viljakehaks pidada.

Musta pässikut nimetatakse tihti kasekäsnaks, aga kasekäsn (Piptoporus betulinus) on tegelikult hoopis üks teine, torikuliste hulka kuuluv, beežide viljakehadega puuseen.

Miks peaks puuseeni tundma?

Puuseeni ei sööda, aga tähelepanu pälvivad nad sellega, et paljud neist on vääriselupaikade või põlismetsade indikaatorliigid. Teisalt on puuseened metsamajandusliku tähtsusega.

Oma olemuselt on enamik puuseeni saprotroofid ehk nad toituvad surnud puidust. Väga agressiivseid eluspuul kasvavaid mädanikutekitajaid on vähe – juurepess, tuletaelik, vääveltorik ja veel mõned üksikud.

Kas elusa puu tüvel kasvav seen on metsaomaniku jaoks alati märk, et puus on mädanik?

Jah. Kui on juba näha viljakehi, võib olla mädanikus kindel. Aga seeneliigid on erinevad ja mädanik ei pruugi tähendada puutüve peatset murdumist.

Mädanike puhul eristatakse valge- ja pruunmädanikku. Valgemädaniku korral lagundatakse puidu komponentidest eelkõige ligniini, puit värvub valgeks ja laguneb kiulisteks laastudeks. Seda tüüpi mädanikku põhjustavad taelikud.

Pruunmädaniku korral lagundatakse peamiselt tselluloosi, puit värvub pruunikaks ja laguneb kuubikutaolisteks tükkideks. Niisugust mädanikku tekitab näiteks kännupess.

Kui kiiresti seen puistus levib?

See oleneb seenest ja ka puistu koosseisust. Puhtpuistu on haigustele vastuvõtlikum kui segapuistu. Kui näiteks levib haavataelik, mis on peremeespuule kitsalt spetsialiseerunud liik, siis segapuistus pole temast ohtu, aga puhtpuistus on täielik oht, et kõik haavad nakatuvad.

Haavataelik on selles mõttes omapärane, et tema viljakehad hakkavad kasvama just oksaasemete kohtades, seal, kust oks on murdunud. Seen võib intensiivne olla ka noores puistus ja teda leiab enamikus Eesti haavikutes. Kvaliteetse haavapalgi saamine on seega keeruline.

Mis on kõige ilusam puuseen?

Näiteks värsked vääveltoriku viljakehad. Ilus on ka krookustorik, mis on kaitsealune liik, Eestis teatakse vaid kaht leiukohta.

Üks leiukohti on Võrumaal, kust selle avastas 1996. aastal üks Läti mükoloog. Seal on sageli üheaastase viljakehaga krookustorik olemas olnud. Teine leiukoht on Läänemaal, leidjaks üks Rootsi mükoloog 1991. aastal. Kuna Läänemaa leiukohast pole hiljem seent leitud, arvas Erast Parmasto, et see koht ongi hävinud. Nüüd hiljuti Hiiumaalt tulles otsustasin igaks juhuks paiga üle vaadata. Leidsin krookustoriku üles ühe jämeda murdunud tüvega tamme õõnsusest.

Veel on ilus roosade viljakehadega lõhetümak. Teda peetakse põlismetsade liigiks, kus kasvab kuuse ja männi lamavatel tüvedel. Kaks aastat tagasi hakkas ta aga kasvama Tartu kesklinnas Barclay pargis hallil pähklipuul.

Missuguste puuseente üle metsaomanik rõõmustada võiks?

Kui tegu on omanikuga, kelle huviks vääriselupaik, siis kindlasti vääriselupaiga indikaatorliigid ja suured haruldused.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare