Kui palju toitaineid mullast veekogusse kandub, sõltub mõistagi haritava maa hulgast ja pinnaühiku kohta antavast väetisekogusest, aga ka valgla muld- ja taimkattest. Samuti konkreetsest toitainest: kui lämmastik liigub põllult ära peamiselt mullavees, siis fosfor kandub minema pigem maapinnal voolava veega.

Uurides näidisalana Rõngu ja Palupera ümbrust Tartu- ja Valgamaa piiril leidis Pärn, et lammisoo ja mineraalmaa vahelise mullapiiri asukohta peegeldab küllaltki hästi taimestik. Mullastikupiiride asukohti saab määrata aerofotode ja satelliidipiltide järgi. Säärasest teabest on väga palju abi, et planeerida põllumajandusmaastike jätkusuutlikku kasutust.

Kuna viimastel aastatel on põllumajandus taastumas, siis lämmastiku- ja fosforiühendite ärakanne jõgedes ja ojades on vastavalt suurenenud, eriti järsult just uurimisala intensiivsema põllumajandusega osades. Ometi jäid ainevood mitmekordselt alla mudeli põhjal oodatule. Põhjus on arvatavasti mulla ja põhjavee puhverdusvõime ning väetiste ratsionaalsem kasutus võrreldes nõukogude ajaga.

Mujal Põhja-Euroopas on tähele pandud, et inimtegevuse mõjul sagenenud suvised põuad on hoogustanud orgaaniliste süsinikuühendite väljakandumist soodest ja kuivendatud turbaaladelt. Valdav osa niiviisi leostunud süsinikust vabaneb peagi süsihappegaasina õhku, hoogustades kliima soojenemist.

Aastatel 1992–2007 suurenes Põhja-Eesti väikejõgedes tunduvalt orgaaniliste süsinikuühendite kontsentratsioon ja välja kantav koguhulk. Peapõhjuseks olid erakordselt madalad veetasemed 2000.–2007. aastate suvedel, mistõttu turbas leiduv vesi sai palju õhku ning sellesse sai lahustuda rohkem süsinikuühendeid. Eriti tugevalt mõjus põud kuivendatud turba-aladel, kus põhjavee tase on niigi madal. Mujal Eestis olulisi sellesarnaseid suundumusi ei täheldatud.

Doktoritöö koos eestikeelse kokkuvõttega leiate SIIT.
[ätt]ut.ee>