Iseõppinud mehed said tippude hulka
“Ülikõva, täitsa uskumatu!” on OÜ Haage Agro juht Andres Härm sellest kuuldes meeldivalt üllatunud.
Imestamiseks annab põhjust see, et Härm ise on hariduselt agronoom ja ettevõtte teine juht Toomas Pettai hoopis insener. Mehed ise nimetavad ennast piimatootmise osas iseõppijateks.
Eelmisel aastal andsid nende 194 eesti punast tõugu lehma keskmiselt 9878 kg piima, mis on kümnendiku jagu rohkem kui aasta varem.
“Eks see ole pikaajalise töö tulemus,” tõdeb Härm. Aastal 2005 kolisid nad lehmad uude vabapidamislauta ja see tõi toodangulisa.
Nüüd tuleb rohkem tähelepanu pöörata vasikate söötmisele ja heaolule, sest neist kasvavad ju mõne aasta pärast piimaandjad.
Plaan on noorkarja jaoks vana laut rekonstrueerida. PRIAst taotleti selleks toetust, kuid eelmisel reedel selgus, et raha saajate ringist jäädi ühe punktiga välja.
Eesti spetsialistid on Ameerika omadest etemad
Söödast võimalikult suure osa kasvatab Haage Agro ise. Rohusilo on põhisööt, kõrvale antakse ka maisisilo.
Maisi on nad kasvatanud juba aastaid. Sealjuures ei ole suurimaks probleemiks mitte Eesti lühike suvi, sest aretatud on meie kliimasse sobivad sordid. Muret teevad hoopis metsanotsud, kes käivad põllu peal söömaorgiaid pidamas. “Siga on väga tark loom ja teinekord paneb ka siis põllu pealt putku, kui jahimehed piiravad,” tunnistab Andres Härm.
Omakasvatatud teraviljast lastakse kaks korda kuus, kui Baltic Agro liikuv veski nende õuele vurab, jõusööt valmistada. “Statsionaarne veski ainult jahvatab, aga see teeb valmis jõusööda – lisab kõik vajalikud komponendid ja täpselt meie retsepti alusel,” toob Toomas Pettai välja ratastel veski plussi.
Pettai tunnistab, et nad on oma naha peal palju järele proovinud, maailmas ringi käinud ja kõrgelt kiidetud Ameerikast snitti võtnud. Näiteks viidi ellu soovitus sööta lehmadele muljutud kaera. Nüüdseks ollakse aga Haage Agros kaerast loobunud, kuna loodetud kasu jäi tulemata.
Koostööd tehakse Eesti Maaülikooliga – Olav Kärt on andnud nõu söötmise ja Kerli Raaperi noorkarja osas. “Meil on maailmatase, aga see on saavutatud Eesti oma jõududega,” tõdeb Pettai.
Nad ei plaani kaasa minna ka lüpsirobotite lainega. Mõni aasta tagasi oli küll lauta töötajate leidmisega raskusi, kuid viimasel ajal on kaader olnud püsiv. Nii käivadki lehmad kaks korda päevas platsilüpsil.
Haagel on juba ajalooliselt nii olnud, et kasvatatakse punast tõugu. 61 mustakirjut lehma, kes lüpsid punastest suguõdedest mullu keskmiselt 600 kg rohkem, on aastate jooksul sisse ostetud.
Punase potentsiaali on küll ja küll
“Looma peab korralikult söötma, siis ta annab piima,” tähendab Pettai. “Öeldakse, et mustakirjul on geneetiline potentsiaal suurem, aga meie jaoks on punasel potentsiaali küll ja küll. Kui jõuaks sellegi ära realiseerida!”
Punase plussiks on parem vastupidavus ning vähem probleeme jalgade ja udaraga. Soov on loomi senise kahe laktatsiooni asemel kauem karjas hoida ja seetõttu on hea tervis kõrge toodangu kõrval väga oluline.
Haage Agro lehmade piim on juba poolteist aastat, viimasest piimakriisist alates, läinud Laeva tulundusühistu kaudu Leetu.
“Hea meelega müüks piima Eestisse,” ohkab Andres Härm. “Valio Laeva tehas on vaid veerandtunni kaugusel. Aga eksport on see-eest aidanud siseturu hinda tõsta ja stabiilsena hoida.”
