Tulemus on silmaga näha: jääkatte ulatus kahaneb reeglipäraselt, juba 1960. aastatest.

Kahanemist on kiirendanud see, et vähemalt viimased kolmkümmend aastat on muutunud õhemaks merejää. Ainuüksi vahemikus 1987–1997 vähenes püsijää paksus meetri jagu.

Suvel pilvisem

Senise rekordini vähenes jääkatte ulatus 2007. aasta hilissuveks, mil loodeväil oli täiesti ja kirdeväil peaaegu laevatatav.

Tol suvel valitses tugev õhuvool Vaikselt ookeanilt üle Tšukotka Arktikasse, sulatades suure osa jääst selles Siberi kandis. Juulis mõõdeti Tara triivjaamas 88. laiuskraadil kilomeetri kõrgusel sooja 11 kraadi. See ei osutunud erandiks. Vaid paariks aastaks tõmbus sulamine tagasi, et seejärel taas laieneda.

Huvipakkuv on ka tänavune olukord. Kuna talve teisel poolel valitsesid Põhja-Euroopas kõrgrõhkkond ja pakane, olid tsüklonid sunnitud suunduma Barentsi merele ning tõid sinna soojust. Alles märtsis ilm külmenes ning jäätumine sai hoo sisse.

Tavapärase ettekujutuse kohaselt valitseb polaaralade kohal püsiv kõrgrõhkkond. Sellega kaasneb selge ilm ja enamiku aastast aluspinna jahtumine.Ka selles osas toimuvad märgatavad muutused. Pilvisus on kasvanud, eriti suvekuudel. Keskmine õhurõhk on Põhja-Jäämere kohal olnud aastakümneid languses.

Jääkarud jäävad kuivale

Jääga kaetud merepinna kohal on temperatuur suvel, polaarpäeva tingimustes, püsivalt nulli juures ning lumi ja jää sulavad.

Erakordselt soojal 2007. aasta suvel algas sula aga tavapärasest märksa varem, juuni lõpu asemel juba kuu alguses. Sulamine kestis ka kauem, peaaegu augusti lõpuni. Nii kattus tavalisest suurem osa jääpinnast veelompide ja lahvandustega.

Sellistes oludes käivitub aga nn positiivse tagasiside mehhanism, mis järjest võimendab jää sulamist: mida enam on vaba veepinda, seda vähem peegeldub päikesekiirgust tagasi.

Kui jää üha enam ära kaob, muutuvad jääkarude elutingimused märksa ebasoodsamaks.

Suur osa neist kindlasti hukkuks. Neil tuleks püsijäält ümber asuda Arktika saartele.

Ühe võimaliku arenguna on välja käidud keskmise õhutemperatuuri tõus 1,5–2,5° 2020.–2029. a, sajandi lõpuks koguni 4–6°. Igikelts jätkab sulamist.

Oma mõju meilegi

Muutused Arktikas ei jäta kindlasti mõjutamata meiegi ilma. Kui suvel Arktika jää suuresti sulab, võib see meie suvesid soojemaks muuta. Ent see on oletus. Tõenäoline, et Lähis-Arktikas ja parasvöötme põhjaosas temperatuur tõuseb.

Arktikas on viimastel aastatel teinud kliimauuringuid ka Eesti teadlased. Rahvusvahelises Tara ekspeditsioonis 2006.–2007. aastal osales Timo Palo ja lühemat aega ka Erko Jakobson.

Tänavu tegi Palo koos norralase Audun Tholfseniga suuskadel ja kajakiga jääretke põhjapooluselt Teravmägedele. Selle jooksul registreerisid nad iga päev ka ilma- ja jääolusid. Umbes 1500 kilomeetri pikkune retk algas 22. aprillil ning sihtpunkti Longyearbyeni sadamasse jõudsid nad läinud nädala 3. juulil.