Heinateo algusaja ning kulgemise kohta olid rahvafenoloogias välja kujunenud markerid: heinputke, angervaksa, põdrakanepi õitsemine, mustikate ja murakate valmimine. Kõige olulisemaks heinategemise aja alguseks peeti jaanipäeva, niitma minekuks sobisid õnnelikud nädalapäevad – neljapäev või laupäev.

Kui heinamaad asusid verstade kaugusel: nii nagu nad mõisast külameestele jagatud olid – kuhugi jõeluhtadele, puisniidule, jäädi kohapeale ööseks ja istuti õhtul lõkke ääres. Niitma mindi päikesetõusu ajal, kui kaste maas ja õhk veel jahe. Hulgakesi ja talgutega oli töö ladusam: niidad ühe kaare – teised kaared sugenevad nagu iseenesest selle kõrvale. Kes "uhub ubalehte", kes "liigutab lipsu", kes "mängib mätastega", kes niidab "kaare alt kahasse", kes jääb "põõsa taha põõnutama". Keskhommikuks niidurütm vaibus, oldi väsinud: "Ega niidutöö ole kiidutöö ega labajalavalss ole laste tants." Loogu võtta oli märksa kergem, töövõtted sai iga laps aegsasti selgeks. Ilus kuhi oli tegija meistritöö, au ja uhkus.

Tabupäevadel – peetripäeval, heinamaarjapäeval, eelijapäeval, jaagupipäeval – ei tohtinud üldse heina teha. Eestimaa läänemerelises kliimas olekski see olnud risk (vihm rikuks kuiva heina, heinakuhi läheks põlema). Siit küsimus: kas tabud on inimkultuuris kujunenud stiihiline tootmispidur?

Kõik huvilised on oodatud ELFi talgute suvekooli, kus saab sajandivõrra tagasi astuda ning oma esivanemate kombel ühist heinaniitmist järgi proovida. Lisaks vikatitööle toimuvad mitmed loengud, Ööülikool, loodusretk ja pärimusmuusikaõhtu. Lisainfot leiad SIIT.