Jaanus Murakas: Piimahinna langus peatub aprillis
Mis maailmas kahe aasta eest juhtus, et piima kokkuostuhind järsku tõusma hakkas?
Kõige tähtsam oli majanduskasv ja tarbimise tõus aastatel 2005-2007. Laenu sai lihtsalt ja seda võeti mitte ainult investeeringuteks, vaid ka tarbimiseks.
2007. aasta algul hakkas nõudlus piimatoodete järele eksporditurgudel kiirelt kasvama. Selle taga oli kõigepealt tarbimise kasv Aasias, aga ka Argentina valitsuse keeld lõssipulbrit välja müüa.
Kuna energiahind maailmas tõusis, hakati otsima alternatiivseid energiaallikaid. See puudutab nii põlde, lautu kui piimatööstusi - ka vadakut saab kääritada ja sellest bioenergiat toota.
Tegelikult polnud need põllumajandustoodangu kogused, mis bioenergiaks läksid, suured, aga turud spekuleerisid tulevikusündmustega: arvati, et järjest rohkem põllumajandussaadusi kasutatakse bioenergia tootmiseks ja tekib toidupuudus.
Euroopa riikides lõpetasid paljud vanad farmerid tootmise, noori aga peale ei tulnud. 2007 oli ainus aasta, kui Saksamaa ei suutnud oma piima-kvooti täita.
Lisaks ületas just 2007. aastal esimest korda planeedi Maa ajaloos linnarahvastiku arv maarahvastiku.
Samas olid aastad 2005-2007 rikkad loodusõnnetuste ja loomataudide poolest, mis vähendas koguseid turul ja tõstis põllumajandustoodete hinda.
Kahjuks kestis see pidu kõigest pool aastat. Miks langes piimahind seejärel veel kiiremini, kui oli tõusnud?
Hinnad hakkasid langema juba 2007. aasta novembris, aga siis ei uskunud keegi, et nad nii kõvasti alla tulevad ja kriis viib selleni, et maailma rahapoliitika kokku kukub.
Praegu on olnud soodsad aastad ja tohutu palju piima kõikidel kontinentidel korraga. Seetõttu on lõssipulbri kilo hind 1.35 eurot, 2006. aastal oli see 4 eurot.
Majanduskriisi tõttu on nüüd kõik riigid rahahädas, keegi ei taha korjata ladusid, kõik tahavad eksportida.
Kannatajaks on siin Euroopa Liit, kuna euro kurss on, võrreldes teiste valuutadega, ebanormaalselt kõrge ja siit osta kallis.
Praegu ostetakse Austraaliast, Uus-Meremaalt, Argentinast, USAst, aga mitte Euroopa Liidust. Euroopas on vaja mõelda, mida teha euro kursiga rubla, dollari ja naela vastu.
Kunagi oli ELi turuosa maailmas 50%, nüüd on see kõvasti vähenenud.
Eestis olid piima kokkuostu lepingud 2008. aasta veebruarini suhteliselt heade hindadega. Seetõttu olid meil juuni lõpuks tohutud laoseisud.
Õnneks hakkasid Saksamaa tootjad streikima, mis lõi hinnad kaheks nädalaks üles tagasi. Selle aja jooksul müüsime E-Piima laod laksti tühjaks. See oli õige otsus, nädala pärast olid hinnad taas all.
Kui juba 2007. aasta lõpul oli näha, et hinnad langevad, miks siis 2008. aasta aprillis suurendati Euroopa Liidus ikkagi piimakvooti 2%?
Linnastumine on viinud sinnani, et maainimese hääl ei kosta enam välja.
Kui toiduainete hinnad hakkasid tõusma, siis linnamehed, kelle käes on võim, otsustasid, et anname kvooti juurde. Anti 2% juurde, tootmine tõusis ja nüüd on ELil 2% rohkem piima, mida ta peab kokku ostma, eksportima ja maksma eksporditoetust.
Millist kasu võib piimandus oodata viimastel kuudel Euroopa Komisjoni kasutusele võetud abinõudest: eraladustamisest, sekkumiskokkuostust ning eksporditoetustest?
Eraladustamise puhul maksab Brüssel kinni ladustamiskulud. See variant Eestile ei sobi, kuna meil on vaja raha, et maksta piima eest, mitte panna kaupa lattu. Ei usu, et Ida-Euroopas seda üldse keegi kasutaks. Sellest võidavad Saksamaa ja Prantsusmaa suured firmad, kellel on oma laod ja piisavalt käibevahendeid toodangu hoidmiseks.
Kui tegu on sekkumis- ehk interventsioonikokkuostuga, ostab Brüssel kauba ära. Sekkumiskokkuost avaneb 1. märtsil, veebruaris saab sinna tootma hakata.
Brüssel ostab kokku 109 000 tonni lõssipulbrit ja 30 000 tonni võid hinnaga 1.67 eurot (28 krooni) lõssipulbri kilo ja 2.20 eurot (35 krooni) võikilo. Sellised hinnad võimaldavad maksta piimaraha natuke alla kolme krooni.
Sekkumiskokkuostust on abi, kuna turult võetakse ära suur hulk kaupa ja pannakse ladudesse seisma. Kuna ladudesse tuleb müüa just värske kaup, toodavad tööstused mõnda aega lattu, mitte turule, ja see normaliseerib turuolukorda.
Üldjuhul jääb või ja piimapulber lattu aastaks-kaheks, pärast antakse kas rahvusvaheliseks toiduabiks või töötlemiseks.
Eksporditoetust makstakse neile tööstustele, kes müüvad oma piima Euroopa Liidust välja. Toetus on võitonnile 450 eurot ja juustule 190 eurot.
Praegu sellise toetuse määraga uusi koguseid maailmaturule minema ei hakka. Aga need, kes juba ekspordivad kolmandatesse riikidesse, saavad seda kasutada, et oma turgusid hoida.
Arvan, et Brüssel vaatab, mis ekspordis kuu ajaga juhtub.
Kui eksport ei suurene, siis loodetavasti tõstetakse aprillis eksporditoetuse määra.
Kuna tükk aega polnud eksporditoetusi rakendatud, küsis Brüssel esialgu võimalikelt eksportijatelt pakkumised.
Eestist osalesime pakkumises ainult meie ning küsisime toetuseks 500 eurot ühele tonnile võile.
Pakkumisi oli 200-800 euroni. Euroopa Komisjon aktsepteeris kõiki pakkumisi kuni 500 euroni, kõrgemaid mitte. Fikseeritud toetuse suuruseks määrati 450 eurot tonnile. Meie saime vastavalt oma pakkumisele 500 ja 28. jaanuaril müüsime taas esimese koorma võid Venemaale eksporditoetusega.
Millal võib piimatootja loota, et piimahind jääb paigale või hakkab isegi tõusma?
Kogu piimatööstuse ülesanne on jõuda tasakaalupunktini, kus oleksid tasakaalus sissetuleva ja väljamüüdava piima hinnad. Siis poleks vaja enam piima varumishinda talunike jaoks langetada.
Siiani polnud selleks lootustki. Nüüd, seoses ELi turukorraldusmeetmetega, on see lootus tekkinud.
E-Piima nõukogus otsustasime, et hoiame praegust hinda, mis on küll madal - 3.50 -, paar kuud, siis vaatame, mis juhtunud on.
Kui eksporditoetus tõuseb ja turg stabiliseerub, saame ka hinda tõstma hakata.
Mida saaks Eesti riik ära teha, et toetada oma kodumaist piimandust?
Valitsusel on kavas luua 4 miljardi krooni suurune riiklik eksporditoetuse fond. See on majandusministeeriumi algatus. Loodame, et eksportiv toiduainetööstus on selles fondis olulisel kohal.
Veelgi tähtsam on põllumeeste jätkusuutlikkus. Venemaa suunab praegu peadpööritavaid summasid kodumaise põllumajanduse ja toidutootmise arenguks, kuigi ei ole näha, et Venemaa lähiajal oma rahva kodumaise toodanguga ära toidaks.
See on näide, kui kalliks läheb maaelu taastamine, kui see on välja suretatud.
Valitsuse ülesanne peaks olema iga hinna eest säilitada Eestis tänane toidutootmise maht ja mitte grammigi vähem.
Kas riik saab kuidagi kaasa aidata piimatoodetega kauplemisele Vene turul?
Eestil on Vene turgu väga vaja, kuna piimatööstus on ekspordipõhine. Eesti piimatööstustest on suuremad Venemaale eksportijad E-Piim, Valio ja Põlva Piim.
E-Piim müüb Venemaale kõrge lisandväärtusega toodangut - kvaliteetset väikepakendatud juustu. Me ei otsi Vene turgu kui odavast kaubast lahti saamise kohta.
Kauplemine Venemaaga on riskantne ning soovime neid riske riigi abiga vähendada. Riigilt ootame ekspordigarantiisid, mis võtaks maha rubla devalveerimise ja Vene riigi poliitikaga seotud riskid. Piimaliit on selle kohta teinud ettepanekud põllumajandusministeeriumile.
Me võiks täna Venemaale müügi mahtu tunduvalt suurendada, aga ei julge sinna viia üle 20 protsendi toodangust. Riiklike garantiidega võiksime ekspordimahtusid mitmekordistada.
Miks süüdistavad nii tootjad kui tööstused madalates piimahindades kaubandust?
Praegu osatakse näha monopole ainult sektori sees. Nüüd on tekkinud uus olukord: üks ärisektor on monopoolne teiste sektorite suhtes.
Kuigi jaekaubanduse sees on väga tihe konkurents, on see muutunud tootjate suhtes monopoolseks. Kaubandus pressib hindu alla ja lõppkokkuvõttes otsustab, kas kaup üldse tarbijani jõuab.
Näiteks Saksamaal on 60% toidu jaekaubandusest kümne perekonna käes, kes otsustavad, kes elab, kes mitte. Tean, et Brüsselis liiguvad esimesed eelnõud võimaluste kohta kaubanduse monopoolset seisundit pidurdada.
E-Piimal on head suhted kõigi Eesti suuremate jaekettidega. Püüame jääda oma põhimõtte juurde, rõhuda kvaliteedile ja toota oma saadusi ehtsast piimast, mitte taimerasvast.
E-Piimal on kasutusel spetsiaalne juustupiima kvaliteedi klass. Maksame väga hea piima kvaliteedi eest mitukümmend senti rohkem ja meie juustu kvaliteet on stabiilne.
Hea juust on nagu vein või konjak: ainult heast viinamarjast saab teha head veini või konjakit.
