Jahimehed kutsuvad märkama metsloomi
Teema kuulutati välja kolmekuningapäeval, kui pealinnas oli Eesti Jahimeeste Seltsi tegevjuhi tavakohane vastuvõtt. Seltsi president Margus Puust rõhutas aasta teemast rääkides jahimeeste vastutuse kõrval soovi teadvustada ka laiemale avalikkusele, mis Eesti ulukiasurkondades toimub. Teine siht on anda märku jahimeeste rollist ulukite kaitsel ja jätkusuutlikul ohjamisel.
Ulukite teemal olid vastuvõtupäeva ettekanded ning keskkonnaameti jahindusspetsialisti Jaan Ärmuse juhtimisel esitleti poolmänguliselt põdra ja hirve peibutamist.
Teed aina ristuvad
Loodusemees Val Rajasaar näitas Eesti kaarti inimeste radadega ehk maantee- ja raudteetrassidega, mida on ka juurde tulemas või ehitatakse maanteid laiemaks ning metsloomadele veel raskemini ületatavaks.
Samal ajal on meie maastik läbi tikitud metsloomade põliste liikumisradadega, mida uued liiklustrassid on järjest läbi lõiganud. “Autoteed on loomade radadest nooremad, need on hiljem tulnud ja peaksid hoopis rohkem arvestama radadega, mis on vanemad,” rääkis Rajasaar.
Sama metsloomadega suurema arvestamise vajadus kehtib tema sõnul, kui rajatakse näiteks uusi kaevandusi või planeeritakse uusi asulaid.
Kuigi Eestis on planeeringutes olemas kaardile joonistatud nn rohevõrgustik, mis arvestab looduse elupaikadega, liikumisradadega jms, on see soovituslikuna liiga tagaplaanil. Mis tahes uue “tõkke” planeerimisel maastikku tuleks Val Rajasaare arvates tingimata konsulteerida ka loomastiku ja jahinduse ekspertidega.
Terioloog Uudo Timm keskendus muutustele, mis meie looduses ja loomastikus on toimunud ja millega tuleb jätkuvalt arvestada. Pool ettekannet pühendas ta sellele, mis muutused toimuvad keskkonnas looduslikult ja inimtekkeliselt. Need mõjutavad muu hulgas loomastiku käekäiku, kuna muutuvad nende elutingimused, elupaigad, toidubaas jms. Otseselt mõjutavad loomastikku ka jaht, lisasöötmine ja looduskaitse.
Ettekandest jäi mulje, et muutused liikide koosseisus toimuvad kiirenevas tempos.
Muutuste keskel
Eelmisel sajandil ilmusid või taasilmusid Eesti loodusesse metssiga, ondatra, kährik, kobras, punahirv ja mink. Pärast 1980. aastat on kohatud siinses looduses ka laane-karihiirt, habelendlast, võsa-uruhiirt, tähnikhirve, kaelussiili, kivinugist, soo-uruhiirt, kuhja-uruhiirt, pügmee-nahkhiirt ja šaakalit. Iga tulija, kes siin kanda kinnitab, põhjustab omakorda “nihkumisi” – kas sobitub siinsesse kooslusesse või hakkab kedagi siinolijaist hoopis välja tõrjuma.
Uudo Timm tõi eraldi välja loomaliigid, kes looduslikku tasakaalu ohustavad ja kellega üle ilma hädas ollakse. Mitmed neist võõrliikidest on olemas meie naabermaades, mistõttu pole välistatud ka Eestisse jõudmine. Näiteks tasub karta kanada kobrast, halli oravat, (mets)-küülikut. Küüliku kohta ütles Timm, et see on sama, keda on täis Helsingi haljasalad.
