Jahiseadus valmib Eesti aastapäevaks?
Uue jahiseaduse 2009. aastast koostatud ja palju vaidlusi tekitanud eelnõu oli Riigikogus esimesel lugemisel 23. jaanuaril. Lugemine lõpetati tavakohaselt muudatusettepanekute esitamise tähtaja määramisega, mis on 11. veebruar.
Rahulolematus on loomulik
Keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus ütles Riigikogule seaduseelnõu tutvustades, et see on kompromiss, mistõttu “ei jahimehed ega maaomanikud kindlasti ei tervita seda erakordselt suure hurraaga, sest kumbki pool ei ole saanud enda jaoks ideaalset lahendust, mis omakorda kinnitab, et tegelikult on leitud tasakaalupunkt, kus mõlemad on pidanud millestki loobuma”.
Riigikogulaste küsimused puudutasid enamasti ka laiemalt arutlusel olnud eelnõupunkte.
Valik selgitusi
Ülevaade ministri vastustest riigikogulaste küsimustele.
- Jahimeeste soovitud fondist, millest ulukikahjusid kompenseerida.
Seaduse läbiv mõte on, et maaomanik ja jahimees omavahel suhtleksid; et need suhted oleksid võimalikult head, ja et nad lepiksid omavahel kokku, millistel tingimustel ja kuidas on võimalik konkreetsel maal jahti pidada. Kui meil on fond, kust maaomanikul on võimalus lihtsalt kahju kompenseerida – mis peaks olema jahimehe huvi või miks ta peaks üldse maaomanikuga suhtlema?
On piirkondi, kus jahimehed on suutnud ulukite arvukust hästi kontrollida; kus maaomanike ja jahimeeste suhted on väga head, konflikte ei ole. Aga mõnes teises Eestimaa otsas on olukord, kus suhted ei ole head ja kahjude üle väga kurdetakse. Tekib olukord, kus ühe piirkonna väga tublid jahimehed peavad kinni maksma Eestimaa teise otsa probleeme. See oleks ebaõiglane.
Lisaks on fondi haldamine üksjagu keerukas ja ka väga kulukas.
- Jätaks kahjude kompenseerimise osa seadusest üldse välja...
Ei ole hea plaan. See, mis eelnõus kirjas, on erandlik ehk seadusetegijad eeldavad, et jahimehed ja maaomanikud lepivad omavahel kokku ka kahjude võimalikus osalises kompenseerimises (seaduse alusel saab kompenseerida, kui kokkulepet ei saavutata). Selliseid kokkuleppeid sünnib järjest rohkem.
- Maade rentnike õigustest.
Regulatsioon on üles ehitatud omandipõhiselt. Ka võimalus osaleda jahipiirkonna kasutaja valimisel sisuliselt, kui selline olukord peaks tekkima. See on omandipõhine ja võimalust õigus rentnikule delegeerida seadus ette ei näe.
- Ettepanekust muuta õigus jahirentnik välja vahetada kinnistupõhiseks (praegu eelnõus pindalapõhine, mis annab suurmaaomanikele eeliseid).
Põhjus, miks võimalus algatada jahipiirkonna kasutaja vahetus on praegu jahipiirkonna territooriumist kahte kolmandikku hõlmava maa omanike käes, on eelkõige see, et vahetuse taotlemine ei hakkaks käima isikutevaheliste vastuolude tõttu. Kui põhjuseks on näiteks väga suured probleemid kahjustustega, on suurel maaomandil kahju suurem... Selles on omad ohud ja nüansid, mida tasub keskkonnakomisjonis võib-olla veel arutada.
- Regionaalse jahindustegevuse korraldamiseks mõeldud jahindusnõukogu regiooni suurusest.
Jutt käib eelkõige jahipiirkonnapõhisest nõukogust. Maakond oleks siin piirkonnana ilmselt liiga suur. Kui regiooni suurus vajab täpsustamist, siis tuleks seda keskkonnakomisjonis teha.
- Kahtlusest, et Eesti maaomanikud ja jahimehed ei suuda kokkuleppeid sõlmida.
Viimasel ajal on kokkuleppeid ka ilma selle seaduseta sündinud päris intensiivselt. Mingit näidislepingut ei ole ja seda ei peakski olema, riik ei peaks hakkama seda maaomanikele ja jahimeestele ette kirjutama.
- Omandi liigsest tähtsustamisest tulevast ohust, et mehed ei mahugi enam metsa ära.
Kuidas saab omandit liigselt tähtsustada omandikeskses ühiskonnas? Selleks et uus seadus väljakujunenud jahikultuuri päriselt pea peale ei pööraks, on näiteks alles jäetud põhimõte, et jahipiirkonnad jäävad paika; et piirkonna kasutajatel säilib võimalus ka pärast uue seaduse jõustumist samadel alustel seda edasi kasutada.
Topelt eelnõu
Seaduse kiiret vastuvõttu rõhutas riigikogulane Kalle Palling seoses n-ö 64 jahipiirkonna küsimusega, mis teemast kaugemal olijate seas on juba jõudnud ka segadust tekitada.
Nimelt tekkis mullu novembris jahiseaduse eelnõu kõrvale veel üks samanimeline eelnõu, algatajateks viis riigikogulast. Selle nn väikese eelnõu põhjuseks on juriidiline segadus praegu kehtiva jahiseaduse tõttu.
Praegune jahiseadus, mis jõustus 1. märtsil 2003, andis keskkonnaministrile kümme aastat aega, et jõuda kõikides jahipiirkondades jahimaakorraldust teha ja kõik piirkonnad n-ö ära vormistada.
Eesti rohkem kui 300 jahipiirkonnast 64 on seni aga vormistamata ja on tekkinud oht, et alates 1. märtsist 2013 (kui möödub 10 aastat seaduse jõustumisest) pole jahimeestel enam seaduslikku õigust neis piirkondades jahti pidada. Selle vältimiseks pakkusid viis riigikogulast välja pikendada 10 aasta tärminit viie aasta võrra.
“Kuna me oleme plaaninud menetleda keskkonnakomisjonis seda eelnõu väga tempokalt, saab see kindlasti vastu võetud seadusena siin saalis vabariigi aastapäevaks,” ütles Kalle Palling Riigikogu ees. “Siis on ka nendel 64 jahipiirkonnal olemas kindlus, et 1. märtsist ei katke nende jahitegevus.”
Pärast esimest lugemist
Jahimehed soovivad endiselt kahjustuste hüvitamise fondi ja maaomanikud seda, et kokkulepe maaomanikuga oleks alati kohustuslik. Kõik asjast huvitatud pooled on pärast eelnõu esimest lugemist avaldanud pressiteateid.
- Keskkonnaministeerium omas teates selgitas eelnõu põhilisi punkte.
- Eesti Jahimeeste Selts teatas, et jääb eriarvamusele eelnõu selle osa suhtes, mis puudutab ulukikahjustusi ja nende hüvitamist. Riigikogu keskkonnakomisjonile on plaan esitada ettepanek luua ikkagi ulukikahjude fond.
- Eesti Erametsaliit, Eestimaa Talupidajate Keskliit, Eesti Omanike Keskliit ja Eesti Põllumeeste Keskliit oma ühisteatega andsid teada kolmest eriarvamusest.
Esiteks ei olda rahul sellega, et jätkuvalt on jahiseltsidele antud võimalus jahti pidada maaomanikuga kokkulepet sõlmimata, teiseks, et jahirentniku valimise protsess pole veel õigusriigi kohane. Kolmandaks eelnõu puuduseks peeti, et era- ja riigimaad antakse tähtajatult ebamõistlikult suurte jahipiirkondade kasutada.
Allikas: pressiteated
