Järglaste eest hoolitsemine kärbib mesilaste elupäevi

Töömesilaste elutee tarus käib suvel kindla kava järgi. Tavaliselt vähem kui kaks kuud elav töömesilane on oma elu esimeses poole ametis mesilasema ning vastsete toitmisega.

Elu teisel poolel saavad töömesilased täiesti uue ülesande: õietolmu kogumiseks tuleb hakata tarust välja lendama. Pärast seda muutust on töömesilastel jäänud elupäevi veel umbes kahe nädala jagu, nende ajufunktsioonid on juba selgelt allakäigul, vahendab Novaator.ee.

Seevastu need töömesilased, kes sünnivad enne talve tulekut ega pea vastseid toitma, elavad peaaegu terve aasta.

Norra teadlased Daniel Münchi juhtimisel tegid katseid, muutes talviste mesilaste elukeskkonda. Nii pandi talvemesilased katseliselt elama suvistesse tingimustesse ning oludesse, kus tuli vastsete eest hoolitseda.

Vastsete eest hoolitsema pidanud mesilased täitsid oma ülesandeid ning läksid siis korjelendudele. Kaks nädalat hiljem olid nad surnud.

Mesilased, kellel vastsete eest hoolitsema ei pidanud, elasid kuni kümme nädalat ning nende puhul ei ilmnenud mingit märki õppimisvõime vähenemisest, kuigi tingimused olid suvised.

Teadlased mõõtsid mesilaste õppimisvõimet nelgiõli abil – kas mesilane õppis seostama nelgiõli lõhna magusaga. Talviste mesilaste õppimisvõime püsis kuude kaupa samasugune, seevastu suviste mesilaste puhul oli märgatav kiire allakäik.

Toitmiskohustusega mesilastel oli ajus kõrgem lipofustsiiini tase – see on pigmentaine, mis kuhjub organismis seoses vananemise ja raskete haigustega. Pikaealistel talvemesilastel selle pigmentaine tase ajus ei tõusnud.

See omakorda viitab, et mesilaste puhul on vananemine paindlik protsess, mida on võimalik pidurdada või olulisel määral edasi lükata.

Artikkel ilmus ajakirjas The Journal of Experimental Biology.